Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia, valitsusasutuste ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi: "Vaata, kui hästi kõik on!"

387
11.12.09, DELFI, Janek Mäggi: "Vaata, kui hästi kõik on!" Lugu pooltühjast ja pooltäis klaasist on kuulnud paljud. Et alati tuleb püüda rohkem märgata seda, mis on olemas ja alati pole nii oluline, mida ei ole. Sest elus tuleb küll täiuslikkuse poole püüelda, kuid seda saavutada on vist võimatu.

Kuulasin ära tuttava loo. Mitmed asjad tema elus ei ole nii, nagu vaja. Pikaaegne meeldiv töökoht koondati. Ta sai uue töö, aga see pole päris see. „Tööl käin selleks, et tööväline aeg oleks võimalikult kvaliteetne!“ märkis ta reipalt. Ja siis veel muid, isiklikumaid asju, mille peale võiks kurvastada või isegi depressiooni langeda.
Aga tema särab. Kõigele vaatamata. Lagistasime koos naerda. Ta on õnnelik ja optimistlik. Me jõudsime ühisele arusaamale, et nukker meel ei muuda midagi paremaks. Rõõmus meel aga küll. Sest asju, mille pärast õnnelik olla, on alati rohkem, kui neid, mille pärast kurvastada. Ainult et neid asju, mis on hästi, tuleb osata näha.
Olete kuulnud juttu, et ajalehed on täis negatiivset? Mul on hea uudis — see ei ole tõsi! Tõepoolest võib ajalehtede esikülgedelt lugeda, et ööklubi põlengus hukkus üle saja noore inimese või et kurikamõrvar kustutas noore meteoroloogi elu. Kuid kuulasin hiljuti ettekannet uurimusest, et keskmiselt on kolm neljandiku ajalehtede sisust positiivse või neutraalse alatooniga. Jah! Kuidas nii?
Kes võitis medali, kes andis välja uue raamatu, kes ehitas uue tehase, kes lavastas uue teatritüki. Me hindame proportsioone valesti, sest vähegi negatiivne paneb meie asjus tööle rakud, mis alarmeerivad. Positiivsed asjad on enesestmõistetavad, nende märkamiseks peame ennast kokku võtma. Keskenduma sellele, et oi, ma olen elus!" Oi, mul on töö! Oi, ma olen vaba! Jne.
Lugu pooltühjast ja pooltäis klaasist on kuulnud paljud. Et alati tuleb püüda rohkem märgata seda, mis on olemas ja alati pole nii oluline, mida ei ole. Sest elus tuleb küll täiuslikkuse poole püüelda, kuid seda saavutada on vist võimatu.
Ärimaailmas on minu meelest õnnelike inimesi rohkem kui kultuurimaailmas, kuigi paljud tahaks väita vastupidist. Äri on ju mõeldud positiivsetele inimestele. Kuidas muidu pakkuda inimestele rõõmu (ei osteta ju seda, mis ei meeldi, vaid ikka seda, mis on rahast väärtuslikum).
Kultuuris taban helget harvem. Rohkem tahetakse inimest šokeerida ja mõtlema panna. Kui ma vaatan näiteks kobarkinode filmide reklaame, siis valdavalt on nii, et kümnekonnast filmist üheksa on keelatud alla 12-, 14- või koguni 16-aastastele. Ja siis veel on see üks, mis laste- või perefilm pole, mittesoovitatav.
Olgu, ma võin oma kahe pojaga (9 ja 10) minna ka muuseumi või lastefilmi vaadata. Kuid ma mõtlen samas, et kui oma meeli ainult vere, vägivalla, labase seksi ja muu vastavaga täita, siis ei saagi ju tuju rõõmsaks minna?!
Ma ei taha lugeda moraali. Ei. Pigem arvangi, et iga inimene võib teha, mida ta iganes tahab ja elada kuidas tahab — kuni tema tegevus püsib seaduste ja ühiselu reeglite raamides. Kuid teisest küljest näib, et paljud inimesed ei oska enda ümber elamisväärset keskkonda luua. Neil on selleks abi vaja.
Kõige olulisem on keskenduda heale. Sest isegi kui kõik ei ole nii, nagu tahaks, saab heaga selle poole liikuma hakata. Ja väga tihti peitubki õnn selles, et me püüdleme hea poole.
Parem on olla — kes mäletab seda geniaalset vene multifilmi - Ah (mul ikka rõõmus meel!) kui Oh (me ei eksinudki teelt?!). Hea tuju on vähim, mida saame oma lähedastele ja iseendale jõuluks kinkida.

 

"