Janek Mäggi: "Rajal püsida ja edasi minna!"

Suurte eesmärkideta ei saa läbi ka suured riigid. Lihtsalt "olles" mandub inimene ja mandub riik.

Eelmisel nädalal arutasid Eesti arvamusliidrid konverentsil «Eesti pärast eurot» selle üle, millised võiksid olla Eesti uued eesmärgid. Euro paistab, kuid mis edasi?
Professor Mati Heidmets ütles, et Eesti peab saama tsentrifuugist magnetiks – inimeste eksportijast inimeste importijaks. Professor Marju Lauristin sõnas, et tehnilise innovatsiooni kõrval vajab Eesti sotsiaalset innovatsiooni. Ettevõtja Tiit Vähi tõi välja, et Eesti peab saama ummikriigist keskriigiks. Elujõulisi ja tulevikku vaatavaid kujundeid oli Tallinna Tehnikaülikooli aula atmosfäär täis.
Esiteks. Eesmärki on vaja, väga vaja. Ühest hiljuti avaldatud uuringust selgus, et pered, millel on ühised eesmärgid, püsivad paremini koos. Sest ühised pingutused täidavad meie elu positiivsega – eriti siis, kui need eesmärgid täituvad. Saame lapse, ehitame maja, käime reisil jne. Eesmärk on kujund, mis aitab elus toimuvaid protsesse mõtestada – miks me seda kõike teeme!
Kui kiigata tagasi viimasesse paarikümnesse aastasse, siis on Eestil olnud pidevalt mõni üllas eesmärk, selge siht, mille nimel tööd teha, mille poole minna. Eesti taasiseseisvumine, oma raha, Euroopa Liidu ja NATOga liitumine, euro – kui loetleda mõned tähtsamad.

Mitte ülevõtja, vaid tegija

Marju Lauristin märkis õigesti, et euro on meie jaoks sageli vabandus, mille taha pugeda – et ennast oma saamatuses välja vabandada. Pärast euro tulekut see alibi kaob – ja oleme oma muredega üksi. Eriti üksi oleme seepärast, et veel ei paista uut üllast eesmärki, mille poole püüelda. Me peame seda alles otsima. Küsimus on: kas hakkame jälle ameerikalikult taga ajama majanduskasvu protsente või tõstame tähelepanu keskmesse inimeste ja ühiskonna elukvaliteedi, millele majanduskasv pigem eeldused loob, mis on Euroopa eeskujuriikide (Saksamaa, Prantsusmaa, Inglismaa jt) mõtteviis?
Veel mõnisada aastat tagasi alustati seepärast sõdu, et leida riigile ja rahvale olemiseks uut eesmärki. Kujundit, mis paneks inimesed ühte moodi või ühes suunas mõtlema. Hitleri propaganda õnnestus just seepärast, et saksa rahvas nägi selles mõtet elada. Elu on ellujäämise kunst. Elu vajab mõtestamist. Pealkirja.
Väiksemaid eesmärke meil ju on. Eluea pikendamine ja tervelt elatud eluaastad. Harituse tõstmine. Kuid need kõik on pigem protsessid, millel ei ole konkreetset lõppsooritust – nagu olümpiavõitjaks tulek. Need on suunad, kuhu poole iga päev minna. Ja kui me tahame, et meie lastel oleks sama hea või veidi parem elu, kui on meil, siis peame valima suunad ja teele asuma.Suurte eesmärkide ehk sihtideta ei saa läbi ka suured riigid. Lihtsalt «olles» mandub inimene ja mandub riik. Majandusajakirja Economist ajakirjaniku Edward Lucasega diskuteerinud president Toomas Hendrik Ilves ütles, et Eesti peab saama poliitika ülevõtjast poliitika tegijaks.

Eestis on tore elada

Sihtide seadmine ja suundade valimine on tihedalt seotud. Selleks, et olümpiakulda (siht) saada, on vaja aastaid treenida (minna õiges suunas). Elu on ju protsess. Kõlab ehk karmilt, kuid inimene (ja riik) väärib oma saatuse seda osa, mida ta saab ise mõjutada. Suunad tuleb valida selliselt, et nad viiksid sihile. Neid sportlasi, kes olümpiakullani ei jõua (kuigi oleks selleks võimelised ja vääriksid seda) on kahjuks ka. Eesti võiks olla see, kes jõuab.
Andres Tarand märkis «Erisaates», et Brüsselis on meie kuvand väike, aga tige. Sõltumata sellest, kas see on venelaste propagandasõja tulemus või mitte, sõltub meie käekäik mitte ainult sellest, mida me ise endast arvame, vaid ka sellest, mida teised meist arvavad või arvata tahavad.
Üks võti tulevikku on kindlasti stabiilne ja kindel areng. Kui me iga päev teeme midagi natukene paremini kui eile, jõuame lõpuks väga kaugele. Kuid arengust ei piisa – me vajame ka midagi sellist, mis meid ühendab.
Üha rohkem on Eestis inimesi, kes leiavad, et Eestis on tore elada. Võib-olla ei olegi nii palju vaja muuta, vaid mõtestada ja väärtustada seda, mis on juba olemas. Meil ei ole näljahäda ega sõda. Meil on toimiv (kuigi arendamist vajav) riik ning pürgiv kodanikkond (keda on vaja siiski motiveerida ja innustada). Võib-olla polegi alati vaja maailma vallutada, tuleb lihtsalt rajal püsida: peaasi, et siht püsiks silme ees.