Janek Mäggi õhutab inimesi töökohale naasma: kodus tehakse palju vähem tööd kui kontoris

President Alar Karis ütles oma roosiaiakõnes, et oleme ühiskonnana langenud rahulolusse, mugavusse, rammestusse. Kas see paistab silma ka töösse suhtumises? Inimesed ei viitsi enam pingutada?

Inimesed tahavad paremat elukvaliteeti, mugavat elu. Aga kuidas seda luua? Varem oli nii, et teen tööd, saan raha ja rikkaks. Aga nüüd on nii, et saan raha, saan rikkaks, aga tööd ei tee. Töötajal on vaja laps kooli viia, puhkusele minna, tal on vaja kodukontorit... Seda, teist ja kolmandat. Ja ta võtab selle töötundide arvelt ja tahab selle eest raha. Õige oleks nii, et kui ta seda kõike tahab, siis ta raha lihtsalt ei küsi.

Ettevõtjad on praegu suhteliselt suures stressiseisundis, inimesed on kallid ega anna soovitud tulemust. Mõnel juhul tekib isegi küsimus, kas on mõtet äri teha. Rääkisin hiljaaegu ühe toitlustusettevõtjaga ja ta ütles, et peaaegu võimatu on restorani pidada: teenindajate ja kokkade palgaootused on kõrged, kliente on vähe, hinnatase stabiliseerunud, seda muuta ei saa, ning konkurents tihe. Tema dilemma on selles, kas üldse on mõtet seda äri ajada. Võib-olla ei olegi. Viimase aasta jooksul on Tallinnas kinni pandud 25 restorani – see on suur hulk.

Sa oled kunagi ühes oma Facebooki-postituses öelnud – ma ei teagi, kas tõsiselt või poolnaljatlemisi –, et viletsamaid töötajaid tuleks lihtsalt regulaarselt välja vahetada. Kas sa päriselt mõtled nii?

Mulle meeldib asju öelda iroonia-, satiiri- ja sarkasmivõtmes, see on tõsi. Samas seisan oma sõnade taga.

1994. aasta augustis läksin tööle Äripäeva. Mulle öeldi kohe, et neil on tagumine-paar-välja-süsteem: kaks nõrgema tulemusega ajakirjanikku langevad iga kuu välja. Ma pakun, et see oli rohkem kui 10%.

Siis ma kirjutasingi iga päev ühe või kaks lugu. Esimese kuu tulemuste põhjal olin ma kohe teine, kui õigesti mäletan. Ja kehvemad saadetigi ära ja võeti tänavalt uued asemele. Nii et ma olen selle oma naha peal läbi kogenud. Ja neid inimesi kadus ikka kuude kaupa, sabaots jäi muudkui hõredamaks.

See ei ole ju lõpuks jätkusuutlik meetod. Keegi ei taha minna tööle organisatsiooni, kus on nii ebastabiilne töökeskkond. Mille järgi sina Powerhouse’i töötajaid valid?

Vanasti olid ka mõned konkursid. Aga viimasel ajal, kui olen kedagi värvanud, siis enamasti on see inimene ise töösooviga minu poole pöördunud. Pöördujaid on tunduvalt rohkem kui neid, keda ma saan tööle võtta. Kommunikatsioonivaldkonnas on nagu igal pool mujalgi – vahepeal on head ajad, siis natuke rahulikumad. Kui on palju tööd ja keegi tahab sel ajal tööle tulla ning tema profiil sobib, siis ta võib selle töö saada, seda on juhtunud. Viimased aastad pärast sõja algust on olnud väga rahulikud, vist ainult üks inimene on juurde tulnud.

Ma arvan, et inimesi võetakse tööle nende oskuste pärast ja saadetakse ära isikuomaduste pärast. Isikuomadusi ei ole alati võimalik ette näha. Ükskõik kui meeldiv võib inimene sulle alguses tunduda, aasta-paari pärast võivad välja tulla mingid konarused. Inimene muutub mugavaks, ta harjub ära mõttega, et on geniaalne. Seda juhtub poliitikas, meditsiinis, meil – igal pool. Aga reaalsus on see, et inimesed on asendatavad. Tiit Pääsuke ütles mulle kunagi sellise mõtte, et kõik hävib. Me rääkisime kunstist ja sellistest asjadest. Nii on: mitte miski ei ole püsiv, ei kunstiteos ega töösuhe.

Suhtekorraldus on ilmselt üks neist valdkondadest, mida tehisaru areng kõvasti mõjutab, inimesed ei osta enam teie teenust, kasutavad hoopis AI abi?

Ta muudab meie tööd, seda küll, aga päris ära võtnud ta meilt tööd ei ole.

Kõik tööstusrevolutsioonid on muutnud töötegemise viisi, töötegemine on muutnud efektiivsemaks, aga see ei tähenda tingimata, et inimesed teeksid vähem tööd. Mina isiklikult ei arva üldse, et tehisaru inimestelt töö ära võtab.

Meil Tallinnas ei ole enam voorimehi, aga kui see töö kadus, leidsid nad midagi muud.

Nojah, läksid taksojuhiks. Aga nüüd tulevad ju isesõitvad autod ja autojuhti pole enam vaja. Samas on autojuhiamet arenenud riikides kõige arvukam amet.

Mul on ka auto, mis suudab ennast ise ära parkida. Nii et jah, on võimalik, et isesõitvad autod tulevad juhtidega autode asemele.

Mõni tehisaruekspert on öelnud, et AI koos muude tehnoloogiatega võib ära võtta 90–99% töökohtadest. Kas selles olukorras ei oleks mõistlik hakata mõtlema hoopis kodanikupalga peale? Et las need robotid töötavad, aga meie saame palka.

Ma arvan, et kodanikupalk ei ole kunagi piisavalt suur, et kõik saaksid nii palju hüvesid, kui tahavad. Ja siis nad ikkagi otsivad võimalusi, kuidas teistelt raha ära võtta.

Ma arvan, et töö jääb. Töö muutub, seda küll. Aga inimene ei saa ilma tööta, ta aju peab olema tegevuses, teda tuleb kiusata, talle uusi ülesandeid anda. Mina ei kujuta ette, et ma mitte midagi ei teeks, et ma vabatahtlikult valiks vaadata hommikust õhtuni telekat. Üldse ei huvita.

Sa oled mõnda aega olnud ka riigihalduse minister.

Ma olen proovinud elus väga palju erinevaid asju teha. Arvan, et kõik väljakutsed, mis elu sinu ette paneb, tuleb vastu võtta, ja kui peaminister ütleb, et hakka ministriks, siis tuleb hakata, see on ju lihtne.

Jah. Vähemalt rahvas arvab kindlasti nõnda – et mis see minister siis olla ei ole.

See ongi väga lihtne. Ma küsisin Veiko Talilt (kes oli aastatel 2011–2020 rahandusministeeriumi kantsler) esimesel vestlusel, mida minister peab oskama. Ja Veiko Tali ütles, et kõige olulisem on, et ta suudab anda allkirja. See mõnes mõttes ongi tõsi. Minister allkirjastab sadu dokumente, kuhu enne teda on lugupeetud osakonnajuhatajad ja asekantslerid juba alla kirjutanud. Vahel jõuab ta need dokumendid ka läbi töötada, aga mitte alati.

Ministritöö on eelkõige meeskonnatöö. Sellist asja ei ole, et tuled hommikul tööle ja mõtled, et nüüd teeks miskit uut. Kõige taga on pikad protsessid ja koalitsioonilepe, millest lähtutakse.

Ükskord sain ministrina pahandada ka – selle eest, et mängisin valitsuses istungil kaks tundi kabet. Aga kontekst oli selline, et Sven Mikser ja Urmas Reinsalu vaidlesid rändeleppe üle. See oli tuline vaidlus, ma juba kartsin, et Sven hakkab nutma, kui nad kohe vaidlemist ära ei lõpeta. Naljaga pooleks... Igal juhul kestis see vaidlus mitu-mitu tundi ja kumbagi ei huvitanud, kas ülejäänud ministrid tahavad seda kuulata. Mul oli arvuti kaasas ja kasutasin seda aega kabetamiseks. Mitu teist ministrit lahkus sootuks.

Valitsuse istung on selline huvitav asi, et võib tunduda, et see on väga tähtis, aga enamiku ministrite jaoks on see üsna igav. Ja seetõttu üritatakse sellega nii kiiresti ühele poole saada, kui võimalik. Kõik otsused on ju ette valmistatud, peaminister küsib, kas kellelgi on midagi lisada ja kui kellelgi ei ole, siis võetakse otsused vastu – kop-kop! – ja ongi tehtud. Kõige lühem valitsuse istung, millel mina olen osalenud, kestis 40 sekundit.

Lisaks oma põhitööle aitad sa vedada mitmeid heategevusorganisatsioone, oled Eesti kabeliidu asepresident ja maailma kabeföderatsiooni president. Sul vist vaba aega üldse ei ole?

Ma arvan, et olen kõige vabam mees oma tutvusringkonnas. Saan alati valida, mida parasjagu teen. Eile näiteks käisin vanemate suvilas aeda korrastamas. Inimesed läksid õhtust jalutuskäiku tegema, aga mina trimmisin väljakasvanud hekki.

Kõik mu aeg on vaba, mul ei ole ühtegi sellist ülemust, kes saaks mu lahti lasta. Noh... Kliendid tegelikult saavad öelda, et mind ei ole vaja. Aga keegi teine mitte. Selline vabadus on väga tore.

Minule tundub see vabadus kuidagi raskepärane, sest see on piiratud tohutu suure vastutusega.

Mida kõrgemal juhipositsioonil sa oled, seda rohkem kuldpuuris sa istud, see on täiesti selge. Aga Eesti on väike riik, meist ei sõltu globaalses mõttes kuigi palju. Eesti vabariigi president on maailma kontekstis – kui tohin seda väljendit kasutada – Misso vallavanem. Tal sisuliselt tööd ei ole, tal on palju aega ja ta tegeleb suhteliselt mõttetute asjadega, kui võrrelda Donald Trumpi, Xi Jinpingi, Vladimir Putini või Emmanuel Macroniga.

Võin seda iseenda näite peal illustreerida: käisin maailma kabeföderatsiooni presidendina hiljaaegu Hiinas. Mikrobussid vastas, uhked õhtusöögid, linnapea vastuvõtud, programmid... Mind võetakse väga tõsiselt. Aga kui oleksin läinud sinna kui Eesti kabeliidu president, siis poleks ma mingisugust erikohtlemist saanud.

Väga paljudel Eesti inimestel ei ole praegu tuleviku osas kindlust. Ukrainas on käimas sõda, mis paratamatult puudutab ka meid – vähemalt meie rahakotti. Maksud ja hinnad muudkui tõusevad, ostujõud väheneb. Lapsi sünnib aina vähem ja vähem. Kas sa kommunikatsioonispetsialistina suudaksid selle olukorra tavainimesele kuidagi talutavaks sõnastada?

Ma arvan, et inimesel on kõige parem elada seal, kus ta on sündinud ja kasvanud, kus ta saab rääkida oma emakeeles.

Sa tunned kultuurilugu, tead inimesi – eestlase jaoks ei ole mitte kuskil nii hea kui Eestis. See on imeline koht!

Kas siin on puudusi? Siin on palju puudusi. Kliima on kehv, vahel on liiga palju lund või siis pole peaaegu üldse lund. Vahepeal on liiga pime, siis liiga valge. Aga neli aastaaega on tegelikult tore ja praegu on erakordselt kaunis aeg, kus koguda jõudu pikkadeks pimedateks novembriõhtuteks.

Meil on tasakaalukas ühiskond, ehkki ajalehti lugedes võib jääda teine mulje.

Ja ma usun, et ka inimene ise saab üht-teist ära teha, et tal endal parem oleks, ükskõik kui raske tal parasjagu on. Kahjuks eluhädad käivad mööda inimesi ja ma ei arva, et kõigil on kogu aeg tore. Lihtsalt see on natuke otsustamise küsimus ka, kuidas sa oma hädadesse suhtud, mis sind aegajalt külastavad. Äkki õnnestub mõnikord olla mõnes küsimuses natuke optimistlikum. Sest on ju uuritud, et optimistid elavad kauem kui pessimistid. Järelikult sinu meelelaadist sõltub sinu tervis.

Ma olen nõus. Samas olid Äripäevas väga head palgad ja ega inimene ole ju oma töökohaga laulatatud.

Kas see ei tekitanud sellist haiglaslikku painet või stressi?

Ma arvan, et tänapäeva ühiskond on väga ära hellitatud. Vaatame asjale praktilise külje pealt: organisatsioon suudab püsida siis, kui ta tuleb ots-otsaga kokku. Rohkem veel – ta peab olema kasumlik, sest iga ettevõtte ajaloos on ka natuke kehvemaid aegu, mille tarvis peab olema mingi puhver. Kasumlikkus peaks olema kõigi töötajate eesmärk.

Aga kas inimesed tegelikult on valmis pingutama millimeetritki rohkem, kui neilt oodatakse? Minu kogemus ütleb, et mõni üksik on, aga enamik ei ole.

Praegu käib töö valemi järgi, et mida rohkem tööd sa teed, seda vähem – suhteliselt – sa palka saad. Teed päevas neli tundi tööd, aga saad sama palga, kui see, kes teeb kaheksa tundi. Veel mõnusam oleks teha kaks-kolm tundi, teha miinimum. Ja ülejäänud ajal teha muid toredaid asju. See osa ühiskonnast on praegu suhteliselt tugevas nihkes reaalsusega.

Inimesed peavad tööl pingutama. Nad peavad tegema tulemust – see on töölkäimise mõte. On see mõni artikkel, mille kirjutad, või regulaarne nupulevajutus tehases. Sa teed konkreetset asja.

Ja teedki nii palju, kui vaja. Milleks toota üle, kui selleks vajadust pole? Kui inimene saab viie tunniga oma töö tehtud, miks ta peaks rohkem tegema?

Kohati on see ju viilimine.

Sellepärast on mujal maailmas üsna suur surve tuua töötajad kontoritesse tagasi. On analüüsitud, kui palju tulemuslikumad on inimesed kontoris ja kui palju vähem kodus, ja jõutud järeldusele, et kodus tehakse palju vähem tööd.

Loomulikult on motiveeritud inimesi. Aga suurem osa seda ei ole. Kui inimesed istuvad kodukontoris ja ajal, kui peaksid tegema tööd, seda ei tee, aga palka ikka makstakse, siis on halvasti. Siis tulemust ei ole. Ja ma arvan, et seda on Eestis päris palju, nii erasektoris, mittetulunduses kui ka avalikus sektoris.

Inimesed on ju olemuslikult erinevad: on ekstraverdid, kes armastavadki teha palju ja kiiresti, ja on introverdid, kes ei suuda olla nii produktiivsed. Sa võid neid torkida, aga siis nad jäävad lihtsalt haigeks. Nii on need inimesed loodud ja introverte ei tohiks ju selle eest karistada, nemad peavad ka kuskil oma palga välja teenima.

Rääkisin mõni aeg tagasi kolleegidele, et ma arvan, et olen introvert. Kõik naersid: ei, see küll ei vasta tõele! Aga nüüd kinkis üks kolleeg mulle geenitesti – süljeproovi põhjal saad teada oma etnilise päritolu. Väga vahva asi, minu enesepilt langeski väga suures osas kokku sellega, mida test näitas, kaasa arvatud see, et ma olen erakordselt introvertne. Mul on palju sõpru, aga ega ma ise väga hea helistaja ei ole, pigem võtavad sõbrad minuga ühendust. Kõige rohkem puudust tunnen ma tegelikult omaette olemisest. See ei pea tähendama, et kedagi kodus ei ole, aga ma tahan olla omaette, oma mõtetes, midagi kirjutada...

Ma arvan, et avalikus elus on palju introverte, kes on oma töö iseloomu tõttu õppinud end kokku võtma ja ekstravertsemalt käituma.

Nii et pole neil introvertidel häda midagi, küll nad hakkama saavad.

Janek Mäggi on seotud mitme heategevusorganisatsiooniga: ta on vähiravifondi Kingitud Elu ja Tallinna lastehaigla toetusfondi nõukogu esimees, kiriku toetusfondi juhataja, kabeliidu asepresident ning Theatrumi sõprade klubi üks asutaja. Ta kogub raha neile, kes seda väga vajavad.

„Võib-olla ma kõlan natuke suureliselt, aga möödunud aastal kogusin fondidega 10 miljonit. Lastehaigla toetusfondiga 4,2, vähiravifondiga peaaegu 5 miljonit, kirikufondiga 600 000–700 000, mis on tegelikult päris hea tulemus. Ja alati panustan ma ise ka.“

Eesti inimene on helde. „Näiteks vähiravifondis on meil umbes 16 000 püsiannetajat, kes iga kuu annavad 10–20 eurot. Ja on ka neid, kes annavad sada.“

Teeme rehkenduse: kui 16 000 inimest annetab 10 eurot, siis see teeb 160 000 kuus ja aastas – kaheteistkümnega läbi korrutades – peaaegu kaks miljonit. „Nii et tegelikult tuleb see raha väikestest summadest kenasti kokku,“ sõnab Janek. „Tänavune aasta on vähiravifondis olnud rekordaasta – oleme möödunud aasta sama ajaga võrreldes kasvanud 24%. Paraku vajadus on kasvanud 31%.“

Vähiravifond on tosina aasta jooksul aidanud 4000 inimest. „Need on inimesed, kes on kogu tavameditsiini pakutava ära proovinud, aga pole loodetud abi saanud. Ja nende viimane võimalus on saada kallist innovaatilist ravi, mida tervisekassa kinni ei maksa.“

Sageli ei ole ka sellest kallist uudsest ravist abi, ehkki lootust ja natuke päevade pikendust annab see ikka. Samas on Janeki sõnul ka imelugusid juhtunud.

„Meie kõige legendaarsem patsient on Alar Tupp, kellele arstid andsid ainult mõne kuu elada, aga nüüd on kaksteist aastat mööda läinud ja Alar on elus. Tema ravi läks maksma 144 000 eurot. Me saime selle raha nendest väikestest numbritest kokku. Inimesed annetavad hea meelega, kui nad täpselt teavad, kuhu nende raha läheb. Ma alati julgustan kõiki oma lugu rääkima, sest see aitab nii teda ennast kui ka paljusid teisi.“

Ka lastehaigla toetusfond on aidanud peresid üpris ulmeliste summadega. „Näiteks eelmisel aastal vajas geeniravi kümneaastane Sebastian, see ravi läks kokku maksma 2,5 miljonit, pool andis sotsiaalministeerium, teine pool kogunes annetustest. Hea tunne on, kui oled saanud head teha ja sellest on ka kasu. Lastehaiglas on seda palju näha. Doktor Adik Levin, kes oli lastehaigla toetusfondi asutaja, ütles, et lastehaigla on üks väheseid haiglaid, kust patsiendid lahkuvad enamasti tervena. Nad saavad päriselt abi.“

Loomulikult võiks riik natuke rohkem pingutada ja need tervishoius vajaminevad summad leida. „Samas mulle näib, et heategevuse pluss on see, et me saame anda abi väga kiiresti. Kui kellelgi vajadus tekib, siis saame kohe aidata,“ sõnab ta. Ametkondlik masinavärk, nagu teada, toimib palju aeglasemalt.

„Lisaks on mitmed kunagi eksperimentaalsed ravimid, mida oleme vähiravifondiga rahastanud, nüüd tervisekassa hinnakirjas. Olime pioneerid – andsime inimestele võimaluse ravimeid katsetada – ja nüüd on riiklik rahastus olemas.“