Aitäh, minu president, Toomas Hendrik!

2006. aasta lõpus oli Jüri Raidla advokaadibüroo õhtune jõuluvastuvõtt Hobuveskis. Kümmekonna laua taha mahtus umbes 100 inimest, enamasti mehed. Istusin ühes laudkonnas, kui keegi koputas mulle õlale. See oli äsja innuka kõne pidanud ning paar kuud tagasi presidendiks saanud Toomas Hendrik Ilves. Tõusin püsti.

Ta tänas mind siinsamas Õhtulehes 6. novembril 2006 ilmunud loo “President Ilvese tiigrihüpe” eest, kus ma kaitsesin teda ja tema abikaasat. “Aitäh, Janek,” märkis ta. Ma ei saanudki kohe aru, mille eest ning nii mina kui ka lauanaabrid olime selgelt hämmeldunud. Kohe sain aru, et Ilves on sooja südamega inimene. Gentelman ehk õrn mees.

Kirjutasin muu hulgas järgmist: “Küll paneb president kuninganna juuresolekul käed tasku. Küll on esimesel leedil koledad kleidid. Heal ülikonnal tasub taskud muidugi nii või naa kinni õmmelda, sest ükskõik, mida taskusse panna, rikub see riide. Evelin Ilvese kostüümide valik ei olnud ehk nii peen kui kuningannal, kuid Elisabeth II on võimul olnud 1952. aastast alates, mitte vaevalt paar nädalat. Ja dünastia silmapaistvuse eest hoolitsevad maailma parimad riidemeistrid juba sajandeid, elavatel traditsioonidel on uskumatu jõud, rääkimata rahakotist.”

Merile ja Rüütlile Ilves alla ei jäänud

Kümne aastaga õppis Ilves ära kõik, mis oluline. Ja natukene peale ka. Sealhulgas lõi uusi traditsioone – 20. augusti Roosiaia vastuvõtt, 24. veebruari vastuvõtud väljaspool Tallinna ja palju muud. Nüüd on minu kord öelda Toomas Hendrik Ilvesele: Aitäh, Toomas Hendrik, 12 punkti! Sealhulgas isiklikult.

Et liiga palju? Siiski mitte. Ma ei ole sugugi kindel, et Lennart Meri oli parem president kui Ilves. Alla ei jäänud ta ka Arnold Rüütlile, kes esindas lihtsalt teistsuguste poliitiliste eelistustega maarahvalikumaid kodanikke.

Arrogantne? Ei. Isegi ükski vaimselt terve inimene ei suuda, ei oska ega tahagi vastata kõigi 1,3 miljoni inimese ootustele. Kui suudab pooltele, on ta juba väga andekas. Sellega sai Ilves hakkama.

Kunagi ei tohi inimest ja tema tööd hinnata ühe lause (oh kui mitu korda on nõutud ministrite tagasiastumist mõne kohmaka-tabava-ausa-terava lause eest jne) või arvamusloo või kõne või hinnangu või arusaama pärast. Kuigi seda tehakse poliitikute puhul alatasa ning just seepärast teevad poliitikud seda sama ka rahva ja tema arvamusliidritega, kes tegevpoliitikas ei osale. Ilves on võtta saanud mitme lause ja teo eest. Kindlasti ka õigusega.

Iga tark inimene võib ärrituda, anda mõne kontekstist tuleneva, kuid teiste arusaamadega mitteühtiva seisukoha. Näppu lõikamise hetkel kaasneb vallanduvale verele ka valu. Ilves näitas oma valu alguses rohkem välja kui ametiaja teises pooles. Rahvaga oli vastupidi.

Vaht ei pea kellelegi meeldima

Mõistmine ja halastus peab olema alati kahesuunaline, sest kui – “president ei kuula rahvast, rahvale ei meeldi vaht,” siis ka rahvas ei kuula presidenti, presidendile ei meeldi vaht. Inglased ütleksid: one good turn deserves another.

Ilvese helgus oli kindlasti suurem kui tema nipsakus. Tema viimasest ülipikast LP intervjuust tuli välja, et Eesti on Ilvesele armas, aga (tema suhtes ja üldse) liiga kriitiline. Mina pigem ütleks, et Toomas Hendrik kasvas kümne aastaga presidendiks. Ei tüdinud Eesti Ilvesest ära midagi ja kindlasti ka vastupidi. Ilvesest sai kümne aastaga üks Eesti vapiloom.

Ma ei ole ka üldse nõus nendega, kes ütlevad, et Ilvese sisepoliitiline tegevus oli nõrk. Mulle meenub üks tore õhtusöök kolm aastat tagasi suvel Alatskivi lossis (mis asub minu suvekodust 5 km kaugusel), kui Ilvesed Peipsiääre külasid väisasid.

Kui Jette Mariega – minu tänaseks 11aastane tütar, kes siiani räägib – “mina olen presidendi kätt surnud!” – koos 30 kohalikuga pikalt õhtustasime, rääkis Ilves palju sellest, kuidas Eesti kohalik elu on vaja käima saada. Ta oli osavõtlik ja siiras. Olen avastanud, et tipp-poliitikud, kellega olen isiklikult tuttavaks saanud, on alati palju meeldivamad inimesed, kui nad meediavahendusel tunduvad. Eravestluse partnerina on Ilves kindlasti lummav väitleja. Nüüd on tal selleks oluliselt rohkem võimalusi kui seni.

Mida soovida aga täna ametisse astuvale Kersti Kaljulaidile? Kõige olulisem on taluda kriitikat – nii sõpradelt kui ka vaenlastelt. Sest presidendi puhul ei kritiseeri ühiskond sind kui presidenti, vaid presidenti kui liidrit. Kriitiku (narri või klouni) roll on presidenti hindavalt arvustada kogu tema ametiaja jooksul, see hoiabki sotsiaalset tasakaalu. Alaline jäägitu kiitus ja ülistus enne viimast tööpäeva oleks põhjakorealik.

President, avalik liidrite liider, peab olema alati ideaalne, geniaalne, üüratult andekas igas vallas, mida ükski, ka väga-väga võimekas inimene lõpuni ei suuda. Kuid tervikpildis võivad kõik kriitikud sind siiski viis aastat piiritult armastada ja panna lõpuks hindeks 12 punkti. Kersti, loodan, et te Toomas Hendrikule alla ei jää. Õnnestuge.