Paks õukond ja tema võlgades alamad

Eesti on eeskuju asemel hea näide sellest, kuidas vaimustuda igast mõttest, mis väidetavalt sinu elu paremaks muudab, ning kuidas selle mõtte järgi jooksmine sul jalad alt lõikab.

Eesti on Euroopas eeskujulik riigi valitsussektori võlakoormuse koha pealt, kuid valitsemiskulud sõid meil eelmisel aastal ära 40% sisemajanduse kogutoodangust (SKP) ning sellega oleme Jaapani järel (40,7%) maailmas kulukuselt 29. riik.

Välisvõla koormuselt oleme maailmas koguni 4. kohal – 2009. aastal moodustas Eesti välisvõlg 128% meie sisemajanduse kogutoodangust. Libeerias, Guinea-Bissaus ja Lätis oli seis veel halvem. Võlgade tasumiseks kulus meil 23% SKTst, mis on lätlaste 57,7% võrreldes muidugi köki-möki. Aga maailmas 16. kohale tulemiseks sellest piisas.

Lihtsamalt öeldes: rahvas on võlgades, riik kulutab palju ja ametnikud elavad rahva arvelt väga mõnusalt. Kreekas on häda selles, et rahvas ei ole nõus kannatama – saama väiksemat palka, mis vastaks loodud väärtusele jms. Eestis on.

Ühest küljest poleks suur välisvõlakoormus eriti ränk probleem, kui selle tulemusena oleksime loonud ettevõtteid, mis kasvavad igal aastal vähemalt 50%, ja nii 15 aastat järjest. Microsoft sai sellega omal ajal hakkama. Iga kord enne numbrite selgumist väitsid kõik analüütikud, et aktsia on üle hinnatud, ja alati pärast tulemuste selgumist pidid nad tõdema, et neil polnud õigus – aktsia oli ikka liiga odav. Võlg, mis loob uut väärtust, võib olla väga kasulik – sest ilma selle võlata ei saa väärtust (sellises mahus) luua.

Kreeka riik on sama hea kui Eesti inimene

Eestis on aga välisvõla taga kohalik tarbimine. Kodu on tore ja seda on vaja. Kuid tema väärtus ei kasva nii nagu Microsofti aktsia. Enamik inimestest, kes on võtnud näiteks 20 aastaks laenu, maksavad seda hambad ristis 20 või isegi 30 aastat ja siis imestavad, et korter, mis tundus hea investeering, on hoopis oma väärtust kaotanud – ta on täielikult amortiseerinud ning ka keskkond tema ümber on pigem vana ja kulunud kui uus ja värske. Meie laenuraha, millelt me miljardeid eurosid intresse maksame, ei loo väärtust, vaid sööb seda.

Kuigi valitsussektori ebaefektiisus on (vähemalt erasektori poolt vaadates) pigem suur, oleks parem, kui nende kulude osakaal langeks erasektori paisumise, mitte valitsussektori absoluutmahtude vähenemise tulemusena, mis omakorda majandust jahutaks.

Hea, et me oleme mõelnud välisinvesteeringute meelitamisele riiki, kuid teisest küljest – Rootsi pangad viivad kasumi (õnneks küll suuresti Eesti omanikele kuuluvate laevadega) Rootsi tagasi. Kohalik ettevõtlus on see, mis suudab vastupidist – tuua raha nendesamade paatidega koju tagasi.

Eesti majanduse struktuur on veidi tagurlikum kui eurotsooni oma. Eestis moodustab põllumajandus SKTst 3%, eurotsoonis 2%, Eestis tööstus 36%, eurotsoonis 24%; teenused moodustavad SKTst vastavalt 68% ja 74%. Lühike järeldus on, et põllumajanduse osakaal majandusest on pigem suur ning teenuste osa väike. Teenuste eksport on aga kullaauk, mida kinnitab Webmedia juhtide Taavi Kotka ja Priit Alamäe valimine Eesti aasta ettevõtjateks.

Kohalik tarbimine ei ole vähetähtis. Jaapani siseriiklik majandus on kiratsenud just seetõttu, et inimesed ei taha tarbida. Iga mõttetu Hiina mänguasi, mis kohe katki läheb, annab tööd väga paljudele inimestele. Sealhulgas eestimaalastele.

Raha saabki paigutada kahel viisil – sukasäärde (olgu selleks pank, aktsia, maal või kummutisahtel) või lasta ringlusse (tarbida ta ära nii, et teda ei ole enam võimalik tagasi saada – käia restoranis, kontserdil või osta mõni uus riideese, mis paari aastaga ära kulub, ja peab jälle uue ostma).

Teenused, mitte tööstus ja põllumajandus

Eestis on kriisiaastate raskus seisnud kodanike õlul. Mis ongi õige – ise võtsid laenu, ise tahtsid elada ilusat elu tuleviku arvel, ise ei hinnanud oma võimekust raha teenida adekvaatselt – nüüd maksa ja ära ägise! Kes riskib, võib juua šampanjat, kuid võib mõnikord imeda ka pinutagust, nagu kinnitavad Eesti-aegse menulaulu sõnad.

Eesti uusvaene on inimene, kes müüs maha oma nõukogude ajal ehitatud korteri, võttis hiigellaenu ja ostis uue korteri või ehitas maja ning nüüd maksab enamiku oma sissetulekust intressideks (põhiosani pole ta veel jõudnud).

Ning mis kõige hullem – olulist väärtust tal ei teki – sest intressid ja amortisatsioon söövad sellegi vähese, mis võiks mustadeks päevadeks talletuda.

Eesti on eeskuju asemel hea näide sellest, kuidas vaimustuda igast mõttest, mis väidetavalt sinu elu paremaks muudab, ning kuidas selle mõtte järgi jooksmine sul jalad alt lõikab. Eesti erasektori seis ei ole parem kui Kreeka riigi oma.

Me maksame ära 23% oma SKTst selleks, et teenindada võlgu, mida me oleme peamiselt aastal 2005–2008 võtnud. Virtuaalne «riik», juriidiline keha, võib olla Euroopale eeskujuks võlavabaduses, kuid inimesed mitte. Eesti inimesed on võlgu elamise ja võlgades siplemise meistrid. Võlavabalt oskab toimetada ainult meie peaminister. See strateegia on olnud Eesti riigi jaoks õige.