Janek Mäggi: "Valitsus petab alati?"

Paljusid inimesi meelitati teise sambaga liituma. Lubati kokku kindlat pensionipõlve ja mida kõike veel. Ometi on taas juhtumas nii, et igasugune väike ebastabiilsus toob kaasa pensionisüsteemi kokkuvarisemise. Paljusid inimesi meelitati teise sambaga liituma. Lubati kokku kindlat pensionipõlve ja mida kõike veel. Ometi on taas juhtumas nii, et igasugune väike (sest mis on 8,5-protsendine majanduslangus võrreldes näiteks sõjaajaga) ebastabiilsus toob kaasa pensionisüsteemi kokkuvarisemise. Järelikult polnud ta siiski piisavalt läbimõeldud.
Küsimus ei ole selles, et raskel ajal oleks mõistlik hullult säästa. Siis tulebki tihti säästud käiku lasta. Kuid küsimus on selles, et kui ma teen 30-aastase perspektiiviga otsuse, siis ma tahan, et seda iga paari aasta tagant ümber ei hinnata, külmutata jne.
See, et riigi kulusid ei saa rohkem kokku tõmmata, on rumal jutt. Paljud riigiasutused saaksid oma funktsiooni vabalt täidetud ka näiteks pooltega praegustest töötajatest. Kõiki funktsioone polegi ju vaja. Ettevõtetes on see nii läinud - häda sunnil. Samas ei pruugi see olla mõistlik just sellepärast, et riigi täiendav kulude vähendamine toob kaasa täiendava tarbimise vähenemise - käibed kukuvad ja allakäiguspiraal jätkub.
Pensionisammaste kallale võib minna juhul, kui riik ütleb, et senine süsteem on jama ja läbi kukkunud ning vaadake ise, kuidas hakkama saate. Ja lisab: tehke võimalikult palju lapsi, siis ehk mõni neist halastab teie peale vanaduspõlves ja annab veidi süüa ka. Nagu muiste. Ja eks ta ongi läbi kukkunud, sest kui investeering on 30 protsenti väärtusest kaotanud, on nõme lugu küll. Oleks raha kontol hoidnud, oleks rikas mees.
Ent katastroofiliseks muudab praeguse pensioni teise samba maksete peatamine asjaolu, kui peaks juhtuma selline ime, et majandus hakkab kasvama. Ja kui ma kuulan ettevõttejuhte, siis tundub, et kriisi emotsionaalne põhi Eestis oli jaanuaris, kui valitsus jahus ja jahus oma 8 miljardi kärpe otsas ja maalis pilti, kuidas Eesti on kokku kukkumas.
Asi on selles, et kui majandus hakkab jälle kasvama, siis jäävad kõik pensionisamba omanikud sellest 30-protsendisest või enamast kasvust ilma - rahalt, mida sinna sambasse kaks aastat ei maksta. Kõige suurem loll on ikka see, et kes müüb põhjas kõik maha ja siis istub rahas", kuni kõik on jälle "taevasse" tõusnud. See on just see strateegia, mida valitsus meile praegu pakub.
Sest mina küll ei suuda uskuda, et majandus jääbki langema kuni nullini välja. Inimesed tahavad ikkagi teha äri ja elada ja süüa ja reisida ja meelt lahutada. Sellest kokkuhoiujutust on rahval ikka selline kopp ees, et hing on kinni.
Kõik see kamm käib justkui eurotsooni pääsemise nimel. Peaminister Andrus Ansip ütleb, et keegi avasüli meid eurotsooni ei oota. Tule, taevas, appi, mis me sinna siis nii väga trügime?! See on sama, kui müüa kinnisvara piltlikult öeldes ühe krooniga, sest turg on madalseisu ja keegi ei osta!
Kui lasime õigel aja rongil ära minna, ajades avaliku sektori kulud pigem astronoomiliseks kui mikroskoopiliseks, seda just sadadesse miljarditesse ulatuvate laenude arvelt, siis nüüd võiks hoo maha võtta. Eurot iga hinnaga pole meil kindlasti vaja. Iga asja jaoks on oma aeg. Kui euro aeg praegu ei ole, siis ei ole. Elame üle. Ja ehk pareminigi.
Jah, aga kui pensionimakseid külmutada ei tohiks ja kulusid maha võtta me ei suuda? No võtame siis laenu. Sest ühel hetkel läheb ju kindalasti paremaks. Eraisikuna olen mitmeks keerukamast situatsioonist just nii üle saanud, ja mis see riigi puhul teisiti on?
Ja see võitlus krooni devalveerimise vastu tundub ka nagu pigem religioosne kaanon kui targa inimese jutt. Minu meelest võiks just devalveerida! 20% ei oleks midagi hullu. Minu eluasemelaen läheb küll 20% suuremaks, kuid mul on võimalik säilitada töö ja teenida raha.
Praegu on palgad ju selle summa võrra paljudes ettevõtetes maha surutud, kuid sellest ei pruugi piisata, sest meie ekspordivõime pole sellest suurt paranenud. Üks ettevõtte juht rääkis, et tal on Rootsi krooni odavnemise (loe: devalveerumise) tõttu ära kukkunud Rootsi turg, teine räägib, et tal on ära kukkunud Inglismaa turg. Kui ettevõtted kursi tõttu müüa ei suuda, on tulemuseks käibe kukkumine, töökohtade kaotus, maksude vähenemine. Surnud ring.
Inimestele peaks olema aga siiski kaks soovitust. Esimene soovitus: tarbige ikka usinalt (sest praegu on hinnad madalad ja ettevõtted jäävad ellu), kuid targalt. Teine soovitus on: säästke ka ja nõudke, et teine sammas läheks tõrgeteta edasi. Sest miks enne tõusu algust võtta endalt võimalus kaotatu võimalikult ruttu tagasi teenida?
Valitsusele aga soovitus: ärge püüdke meeldida Brüsselile (nagu vanasti püüti Moskvale), sest ega Brüsselgi pisaraid usu. Olgu või Eesti peaministri omi. Püüdke meeldida ikka oma rahvale. Miks me ei võiks ka krooni seljas olla paremad ratsanikud kui rootslased, soomlased või lätlased ja leedulased?
Ikka oma peaga tuleb mõelda, mitte kuulata, mida bürokraatiast läbiimbunud ametnikud meile oma mugavates nahktoolides ette kirjutavad. Vahedat talupojamõistust, inimesed!