Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi: "Võtke nüüd, mis võtta annab!"

223
26.05.08, SL Õhtuleht, Janek Mäggi: "Võtke nüüd, mis võtta annab!" Praegu saab müüjaid põlvili suruda, sest enamikul ei pea närv vastu.

Üksteist aastat tagasi, kui panka tööle läksin, tuli peaaegu kohe börsikriis. Tallinna börsil kukkusid hinnad kiiremini, kui varem tõusnud olid. Inimesed ei julgenud enam üldse aktsiaid osta.

Siis tulid soomlased ja rootslased, kes kodus olid kaotanud peaaegu kõik (Soomes-Rootsis varises pangandussüsteem sisuliselt põrmu), ja ostsid Eestis kokku. Häbi pärast, mis nad kodus tegid, ja hirmu pärast, et äkki jäävad millestki ilma. Ei jäänud.

Ühispank ja Hansapank (kes neid panku veel aasta pärast mäletab!) läksid ees ja paljud väiksemad ettevõtted järel. Meil, eestlastel, tekkis tühi tunne. Vaatasime, kuidas viikingid meie higist ja vaevast rikastuvad, ning hing läks täis. Nagu muiste. Kiskusime kirkad ja hangud välja ja hakkasime tööle. Tahtsime ka raha, ja palju. Tegime Skpye´i ja veel muud toredat.

Mõne parema asja suutsime õigel ajal maha müüa, kuid osa, rämpsum osa, jäi kätte. Katuseta ridaelamud ja segituhnitud põllud. Hinges teadsime küll, et neid ei ole kellelegi vaja – aga kes ei otsi (kulda), see seda ka ei leia. Me vähemalt otsisime.

Õnnetuseks lõppes tantsusaalis muusika. Tuled pandi põlema. Järsku. Näiliselt järsku. Enne maailmas, siis Eestis. Toolimänguringis ei suutnud me taaskord oma tooli leida. Istusime toolist mööda – pläraki põrandale. Valus on veidi ning valuoiged on liiga kõvad, et kuulda – uus muusika juba mängib. On uus õhtu ja pidu hakkab jälle pihta. Kuigi pea veel valutab.

Mõlemad pettasaanud on rahul

Eestis on teine rabamise aeg. Hullud päevad. Osturalli. Vara jagatakse ringi. Lollidelt ja ahnetelt targematele ja kavalamatele. Praegu müüb see, kelle kaup oli kas liiga kole, liiga suur, liiga ilmetu või ebakvaliteetne. Või oli seda kaupa lihtsalt liiga palju.

Kui minna turule, kus iga müüja on nõus müüma ainult oma unistuste hinnaga, on targem paar päeva paastuda. Sest paari päeva pärast hakkavad maasikad riknema ja hinnad kukkuma. Lõpuks antakse ka hea kaup ära peaaegu muidu – sest äkki homme enam keegi ostma ei tulegi. Ja kaubal läheneb viimane piir.

Ärevuse all kannatavad alati mõlemad pooled – nii ostja (kõik on liiga kallis) kui ka müüja (miks ma pean kauba tasuta ära andma). Mida suuremas stressis on ostja (appi, hinnad muudki kasvavad ja kasvavad), seda ülbem on müüja (homme maksab 20% rohkem!). Mida suuremas stressis on müüja (kaubaga arveid ei maksa), seda ülbem on ostja (seda rämpsu peale minu keegi ei tahagi!).

Otsida tuleb tasakaalu. Võrumaa mehed ütlevad, et hea äri on see, kus mõlemad petta saanud osalised on rahul. Kuid praegu on ostjate turg ja müüjatel on närvid läbi – neil on raha vaja. Muidu võtab pank või pankrot sellegi, mis veel alles on. Aga just siis ei tohiks midagi müüa – häda pärast.

Talve järel tuleb jälle kevad

Praegu saab müüjaid põlvili suruda, sest enamikul ei pea närvikava vastu. Samas, nende müüjate hulk ei ole sugugi nii suur, kui meediapildist tunduda võiks. Enamik ettevõtteid tegutseb oma tavalises rütmis ega mõista, millest see majanduskriisi hüsteeria üldse lahti on läinud. Kõik ju toimib. Raha tuleb. Kasum kasvab.

Börsikriisi ajal kukkus samuti ühes sektoris suur hulk ahnepäitse ja muid pisisulisid enda punutud võrku, kuid muu majandus lihtsalt arenes rahulikumalt. Ega see suur õnnetus ju pole, kui me elame sama hästi kui eelmisel aastal – siis oli üldine rahulolumõmin ju isegi kurnav ja väsitav. Ja kes julges kobiseda, et nii ilus see elu ka pole, sai verbaalselt vastu kõrvu.

Tark inimene kuulab aga uut muusikat ja püüab selle järgi tantsima õppida. Arendab vaikselt oma äri, teeb ära need tööd, mida heinaajal kuidagi teha ei jõudnud. Remondib vankri ja looreha. Teeb sigadele uue pidava aediku (sest nemad olid ju need, kes pool selleaastasest kartulisaagist nahka panid!), milles nad ka sees püsivad. Sest olgugi sügis või südatalv, kevad tuleb kindlasti. Varsti jälle.

Eesti majanduses on hooaja vahetus. Suveriiete asemele tulevad lettidele sügistalve riided. Need on ka ilusad. Soojad. Aga kallid – «uus kollektsioon». Trikood ja šortsid on allahinnatud, kuid neid ei maksa ära põlata. Uuel kevadel on neid jälle vaja – ning 50% odavamalt. Ja vaevalt, et nad aasta pärast nii moest läinud on, et kanda ei kannata!