Janek Mäggi: hinnad on tõusnud liiga vähe! Palku tuleb kärpida, mitte pärmitada!

Riigi seisukohtalt on hinnatõus ainult hea: raha ringlemise kiirus tõstab hindu, kuid suurendab kõigi kodanike heaolu – tehakse rohkem tööd, puhatakse vähem, luuakse rohkem väärtust, riik kogub hoogsamalt makse, jõuame kiiremini Soomele ja Saksamaale järele.

Eesti inimestele käib jubedalt närvidele, et hinnad nörritavalt tõusevad, kuid palgad mitte. Osta tahaks, aga jõudu ei ole. Ometi ei ole siin vähimatki lahendamatut probleemi, sest ravim konkreetse haiguse sümptomite leevendamiseks on kõigile kodanikele ühtviisi kättesaadav.

Jüri Mõisa moodi poodi minnes ja hindu vaadates ei tule inimesel pähegi, et mitte hinnad ei ole liiga kõrged, vaid ta teenib liiga vähe! Kellele hinnad ei meeldi, teenigu rohkem ja elu on ilus!

Miks inimesed püsivad töökohal, kus nad tunnevad, et neid ei hinnata? Miks nad lepivad näilise stabiilsusega, mida palgatöö pakub – taluvad olukorda, kus hindadest aeglasemalt kasvava palga ostujõud sulab kiiremini kui või kuumal praepanni?

Mõni ullike arvab, et ta on väärt rohkem kui ta parasjagu teenib, paugutab uksi ning seejärel istub kuude viisi Töötukassa ergutusel kodus, kus uut tööotsa ei leiagi. Kuid on ka neid, kes löövad ukse enda järel kinni nii kõvasti, et lahti läheb korraga mitu uut ning elu läheb paremaks. Niisuguseid tuleb kiita!

Leedule ja Lätile näitasime koha kätte!
Raha väärtus kukub tõesti kivina, juunis suutis Eesti tulla 22 protsendiga euroriikide inflatsioonimeistriks. Rahvuslikku enesetunnet tõstab kindlasti asjaolu, et oma peamistele konkurentidele panime ära: Leedu jäi teiseks, Läti kolmandaks. Kõik kolm said medali!

Euroala keskmise inflatsiooniga, mis oli 8,6%, on Eesti saavutus rekordiline ning oleme suutnud kogu Euroopale tõestada peamist: Eesti ettevõtlikud inimesed suudavad saamatult lihtrahvalt ära võtta kõik tema sendid ning rohkem ka!

Valitsuse süüdistamine kõrgetes hindades on asjatundmatu. Mäletame ju kõik Eesti Kaubandus- ja Tööstuskoja loodud propaganda kuldlauset: „Euro hinda ei tõsta!“ Ausa hinnastamise lepinguga liitumine oli vabatahtlik, mida paljud siiski tegid. Ettevõtja lubas, et seoses eurole üleminekuga järgib ta head tava ja põhjendamatult hinda ei tõsta. Kõik järgnevad hinnatõusud on olnud igati põhjendatud!

Eesti ja Baltimaade eripära seisneb selles, et meil on hinnad olnud aastaid liiga madalad. Meil on üle 11 aastat olnud kasutusel euro, kuid ikka veel ei ole Eesti inimeste keskmine igakuine kulutase sama röögatu kui Soomes või Saksamaal, mida on võimaldanud Eesti madalad palgad. Palkade kasv toob aga koheselt kaasa hinnakasvu. Mida vähem inimestel raha on, seda paremini raha väärtus püsib.

Ainult rumal annab raha niisama ära!
See, et teatrietenduste piletihinnad on inimeste arvates kosmoses ning kontserditel küsitakse kohvi ja õlle eest liiga palju, ei vääri arutamist. Rumal raha läheb sinna, kus ta omanikult kiiresti ära võetakse. Kohustust suvetükke vaadata kellelgi ei ole, veel vähem on kohustust juua avalikus kohas õlut, mis maksab kohati 10 korda rohkem kui Valkas, Lätis (pool liitrit õlut saab seal umbes 0,75 euroga).

Tarbijad mõtlevad harva, kui palju on neil võimalik kujundada hindu ning suunata raha sektoritesse, mille edu on ühiskonnale kasulik. Hinnad ei tõuse, kui tarbimine selle tulemusel drastiliselt väheneb. Turul valitseb konkurents ka peale sõja algust ning ettevõtjad võivad küsida ebamõistlikke hindu, kuid nende teenusepakkumise võime säilib vaid siis, kui küsitut ka piisavalt palju inimesi maksab.

Tavakodaniku jaoks ei ole kiiresti väheneva raha väärtuse juures ostujõu säilitamiseks palju teid, kuid kaks leidub: jätta need kulud tegemata, mida saab – nt reisimine, teater/kontsert jm elus püsimiseks mitte hädavajalik; püüda teenida rohkem – küsida palka juurde, teha ületunde, vahetada töökohta, hakkata ettevõtjaks. Kindlasti õnnestuvad mõlemad, sest kui raha ei ole, ei ole midagi kulutada ning kui muud võimalust lisaraha teenimiseks pähe ei löö, võib metsmaasikaid või mustikaid korjata ja neid turule müüma minna.

Riigi seisukohtalt on hinnatõus ainult hea: raha ringlemise kiirus tõstab hindu, kuid suurendab kõigi kodanike heaolu – tehakse rohkem tööd, puhatakse vähem, luuakse rohkem väärtust, riik kogub hoogsamalt makse, jõuame kiiremini Soomele ja Saksamaale järele.

Rohepööre on kohal, mõnulegem selles!
Niikaua, kui meil on teenuste (nt juuksuri, hambaarsti, juristi) tasud madalamad kui Soomes ja Saksamaal, püüdkem neile nii kiiresti järgi jõuda kui võimalik! Siis on suur lootus, et kasvavad ka palgad, elatustase ja heaolu.

Eestis on euro ostujõud olnud Soomest ja Saksamaast kogu euroaja ees, mis on võimaldanud Soomes teenida hiilgavat palka ja saada Eestis selle eest üle kahe korra rohkem teenuseid kui Soomes, jättes seejuures kohalikud teenusepakkujad kiratsema. Madalad hinnad ja kõrged palgad hoogustavad keskkonnavaenulikku tarbimispidu.

Inimesel peab olema väga valus iga senti välja anda ning selle teenimine peab olema pööraselt raske. Siis on iga tarbimisotsus läbi kaalutud ning arutut raiskamist on minimaalselt. Selline olukord on unistatud rohepöörde tegelik sisu.

Kõrged hinnad ja madalad palgad on head ka seepärast, et ettevõtjad peavad kõvasti pingutama, et üldse midagi müüa. Täna on Eestis kõik suurepärane, meil on erakordselt keskkonnasäästlik majanduskeskkond – paduroheline ja jätkusuutlik, nautigem seda! Mida vähem inimestel raha on, seda parem!