Janek Mäggi: "Energilise Liive tankipanek"

Parts-Liive kaevasid augu, Ansip-Ligi ajasid selle kinni – kõik said tööd. Ainus häda on selles, et olukord on nagu pärast esimest maailmasõda: on võitjad (kes said oma tahtmise) ja kaotajad (kes ei saanud).

Varasemalt on Eestis olnud ikka nii, et kui valitsusliikmete avalikud seisukohad muutuvad vastuoluliseks, võib oodata koalitsiooni lagunemist.
Nüüd on teised ajad. Peaminister Andrus Ansip põrutas enne „saatuslikku“ valitsuse istungit, et Eesti Energia börsileminekut tõenäoliselt ei tule – ning nii see läks.
Ajakirjanike ründavate küsimuste peale, et valitsus ei otsustanud ju mitte midagi, teatas Eesti Energia juhatuse esimees Sandor Liive, et otsustas küll: tagada Eesti Energia rahastamine soovitud mahus ja kõik on väga-väga hästi.
Esmalt tahaks öelda, et tandemi Ansip-Ligi börsilemineku pareerimine oli õige samm. Sest isegi kõige primitiivsem finantsanalüüs näitab: praegu börsile minnes riik pigem kaotab vara (kui turul on kohta otsivat raha vähe, on saadav hind pigem madal) ning teiseks: riigi jaoks strateegilistes ettevõtetes on osaluse jagamine erafirmadega mõttetu – kui meenutada nt Eesti Raudtee tagasiostu.
Omanike eesmärgid on lihtsalt liiga erinevad – erainvestor noolib kasumit ja turuväärtuse kasvu, riik aga efektiivselt pakutavat laiaulatuslikku teenust. Sama vastuolu on ka Estonian Airi probleemidepuntra peamine allikas. See, mis võib riigi jaoks olla mõttekas, ei pruugi seda erainvestori jaoks teps mitte olla.
Eesti Energia juhtide soovi börsifirmat juhtida võib mõista. Ega teisi nii tugevaid võimsaid firmasid Eesti peaaegu pole. Kolisevaks ämbriks muutus see plaan aga seepärast, et poliitilisi kokkuleppeid pole Eesti kunagi saavutatud meedia vahendusel, pigem ikka vastupidi. Majandusminister Juhan Parts andis peale valitsuse otsust signaale, miks kokkulepet ei sündinud – ja kinnitas: küll järgmine valitsus selle ära teeb.
Linna peal arutatakse, et Ligi-Ansipi meelekindluse taga on eelkompamised juba järgmise valitsuskoalitsiooniga. 2007. aastal kinnitas Ansip, et Keskerakonnaga uut koalitsiooni teha ei saa, kuna rahvas vajab vaheldust. Nüüd on sama lugu: tülika Laari asemele astub kohati vähem tülikas Savisaar. Tema ise jääb aga ka järgnevaks viieks aastaks, on Ansip lubanud.
Eesti Energia börsilemineku show neelas miljoneid kroone. Majanduslikult mõttetu (võrreldes nt laenuga ja arvestades ettevõtte strateegilise tähtsusega riigile), kuid emotsionaalselt meeliülendav samm jääb esialgu tegemata. Huvitav oli siinjuures asjaolu, et muidu kergesti avalikkuses jäiku ja karme seisukohti väljaütlev Jürgen Ligi on Eesti Energia rahastamisest rääkides asjalik ja rahulik. Ma julgeks isegi öelda veenev. Seevastu Eesti Energia Jordaania-investeeringul oli halb propaganda maik juures, millest enamik ajakirjanikest ka läbi hammustas. Akadeemik Anto Raukasest, kes Foorumi saates selle äriidee põrmustas rääkimata.
Nüüd istub Sandor Liive kaevikus ja lakub haavu. Foorumi saatesse ta oma seisukohti selgitama ei tulnud, kuigi Andres Kuuse kinnitusel talle selleks võimalust pakuti. Selline käitumine on jätnud meediaringkondadele halva mulje. Kui kõik on hästi, miks ta siis nüüd varju hoiab? Häbi on või?
Võimas turunduskampaania, mis börsileminekuks tehti, on läbi kukkunud ja jätnud halva maine nii Liivele, Partsile kui ka kõigile teistele, kes börsileminekut ajasid. Peamister Andrus Ansipi ja rahandusminister Jürgen Ligiga „raadiona“ suhelda ei tasu – see ei tööta. Prügikasti-reklaamide asemel, mis Tallinna ehivad, oleks vaja olnud personaalset kokkulepet – mis teeme. Ja ilma selge jah-ita poleks suvepäevalikku propagandakampaaniat tasunud teha.
Juhan Partsi ja börsilemineku kaitseks peab ütlema, et emotsionaalne kasu oleks Eesti ärikeskkonnale sellest kindlasti olnud. Ja küllap on õige ka see, et pensionide maksmise õiguse börsile viimine on raskem, kui hästitoimiva ettevõtte börsile viimine. Küsimus ei ole ju selles, et kust raha tuleb, vaid selles, et teda tuleks võimalikult palju.
Parts-Liive kaevasid augu, Ansip-Ligi ajasid selle kinni – kõik said tööd. Ainus häda on selles, et olukord on nagu pärast esimest maailmasõda: on võitjad (kes said oma tahtmise) ja kaotajad (kes ei saanud). Kuna kaotajad ei ole olukorraga silmnähtavalt rahul, jääb „sõjaoht“ õhku rippuma. Seepärast tuleb teine sõda tuleb kindlasti veel.