Nils Niitra: aitäh, inimpolitseinik, et mind karistasid

Meil on vaja juurde lihtsurelikest inimestest politseinikke, mitte automaatkaameraid ja muid tehnilisi lahendusi, kirjutab Nils Niitra.

Hiljuti sain politseilt 40-eurose hoiatustrahvi selle eest, et autos mobiiltelefoni ekraanilt kella vaatasin ja oi, kuidas ma vihastasin! Iga päev teeb samamoodi valdav osa juhtidest, miks just mina!? Tagantjärele targana võin öelda: õige, et karistati, ja mis eriti oluline, et inimene karistas.

Selle loo ajendiks on tegelikult hiljuti ETV "Pealtnägijast" nähtud kaadrid, kuidas mitu autot kimasid Tallinnas punase tule alt läbi, kuni viimane neist sõitis sandiks ristuval teel rohelise tule alt läbi liikunud mootorratturi. Liikluskultuur on Eestis viimaste aastatega tohutult alla käinud ning õnnetuste hulk püstloodis üles, ent ma ei ole näinud tegelikult sügavamaid analüüse, miks see nii on. Iga liiklusõnnetusest kõneleva politsei pressiteate sabas on vaid natuke täditsevas maneeris manitsused, miks ei tohi teha nii, nagu tehti.

Liiklussurmade hulga kasv on ühiskonna olukorra lakmuspaber, sest liikluses osaleb terve ühiskond, vaesed ja rikkad, maniakid ja normaalsed inimesed. Eesti ühiskond on närviline, pinges ja hirmunud.

Toon ühe väga värske, ehkki mitte liiklusega seotud näite Tartu kaubamaja fuajeest, kus kõrvuti seisab kaks sularahaautomaati, üks Swedbanki ja teine Luminori oma. Swedbanki automaadi juures askeldavad kaks turvameest, püstolid vööl, ja vahetavad rahakassette. Isegi rahapatakad on kenasti näha. Samal ajal niheleb Luminori sularahaautomaadi ees mees, kelle kõrval maas on spordikott. Ta vaatab vahepeal sularahaautomaadi ekraani, hoiab samal ajal käes mobiiltelefoni – ei tea küll milleks? –, ent üks turvameestest seirab teda silmanurgast.

Minutid mööduvad, aga mees ei lähe ära. Üks järjekorras seisjatest lööb käega ning lahkub. Küsin mehelt, et mida te seal teete? Tema vastab, et niisama seisan. Mina vastu, et ma tahaks raha välja võtta. Ta vaatab mulle kõhedust tekitavalt neurootilise pilguga otsa ning teatab: "Äkki annad selle raha mulle?" Mees läheb minust ja turvameestest paarikümne meetri kaugusele ja kügeleb seal edasi. Ma ei mõista siiani, mida see mees seal tegi ja miks ta seal oli, ent minu arvates ilmestavad sellised tüübid kahjuks väga hästi maniakaal-depressiivset aega, milles elame.

Praeguse halva liiklusolukorra põhjuseid ei ole üks, vaid palju, osa sellest on inimesed, kes käituvad enam-vähem korrektselt eeldusel, et riik loob neile keskkonna, milles nad saavad hakkama. Paraku on üha rohkem neid, kes ei saa hakkama ja seetõttu näitavad nad läbi liikluse enda meelsust. Ent mitte ainult, ka kuritegevus laiemalt on kasvuteel. Need inimesed tegid headel aegadel legaalset tööd ja said kenasti hakkama, aga neil pole keeruline minna tagasi halvale teele, kui raha saab otsa ja nad tunnevad, et riik on neid alt vedanud.

Teiseks põhjuseks võib olla liikluspolitsei vahepealne kadumine kõikjalt mujalt kui kiirusemõõtmised, joobe lauskontrollid ning liiklusõnnetuste lahendamine. Võis sõita kuude kaupa kustunud esitule pirniga ilma, et ükski politseinik sellele tähelepanu oleks pööranud. Sama aja jooksul jõudsin korduvalt puhuda politsei- ja piirivalveameti "puhkpilliorkestri" pasunaid.

Kõikvõimalikud muud rikkumised muutusid aastate jooksul normiks: punase tule alt läbisõit, telefoniga roolis rääkimine, sebra ignoreerimine, möödasõit keelatud alal ja nii edasi. Selliseid rikkumisi on politseil ka keeruline märgata, kuna need toimuvad hetke jooksul, ent vahele võtmine väärib vaeva ja pingutust. Just sääraste rikkumiste avastamisest algab õnnetuste vältimine.

Kolmas põhjus võib olla kodanikes süvenenud tunne, et riik on justkui mingi lapsehoidja, kes piirangutega kõik meie mured lahendab. Kõikvõimalikud ohutussaared, kummipostid, ringteed jms tekitavad ühest küljest puberteetlikku trotsi, teisalt hoopis tunde, et ega ise ei peagi sõita oskama, küll riik meie eest hoolt kannab.

Neljandaks tooksin liikluskontrolli automatiseerimise, mis väga paljudele närvidele käib. Nii liikumatud kui ka teisaldatavad kiiruskontrollikaamerad on mõneski mõttes kahe teraga mõõk. Varem tegi trahvi üksnes politsei, nüüd käib "klõps" ja üsna pea potsatab meiliaadressile hoiatustrahvi teade. Ma ei tea, kui palju on uuritud sellise robotiseerimise mõju inimeste liikluskäitumisele, aga minul on küll tunne, et see muudab riigi ja politsei inimese jaoks abstraktseks moodustiseks.

Kõikvõimalike tehisaru lahenduste üleküllus ja riigi dehumaniseerumine selle kodanike silmis tekitab järjest enam trotsi, soovi näidata enda kui inimese üleolekut anonüümsest süsteemist.

Kiiruskaamerate hanitamine on lihtsamaid võimalusi seda teha. "Kuradi lollakas masin!" võib olla üsna sage reaktsioon kiiruskaamera sähvatusele. Paljud võtavad kasutusele äpid, mis näitavad kaamerate ja politseipatrullide asukohti. Kodanikust kaugenev ja üha virtuaalsemaks muutuv riik on mõneti sarnane sotsiaalmeediale, kus võib lärmata ja räusata palju rohkem kui päriselus.

Lõpuks jõuame ikka välja selleni, et meil on vaja juurde lihtsurelikest inimestest politseinikke, mitte automaatkaameraid ja muid tehnilisi lahendusi. Kui inimühiskonnas on kord täiesti käest ära, tuleb inimeste kaitsmiseks teisi inimesi juurde palgata. Me tegelikult ei salli, kui meiega tegeleb mingi robot või tehisaru. Aga vaja on ka riiki, kus osa inimesi ei käituks nagu kättemaksuks peremehe tuhvli sisse laskvad kassid.