Janek Mäggi: "Kui järsku kõik on puudu"

Valitsus lubab küll, et tulumaks alaneb, aga muud maksud kappavad ülespoole nagu viimsepäeva hobused. Tasakaal missugune.

Minu vanaema armastas rääkida sõjaaja lugusid.

Ta sündis 1914. aastal ja sõjaajal küps naine. Tema ikka imestas, kui rumal mõni inimene siis oli – hoidis kõhu arvelt kokku.

Üks külanaine olla nälginud ja nälginud. Siis mõelnud, et ei, peab ikka minema pööningult midagi süüa võtma. Roninudki juba redelist üles, kuid siis tulnud veel veidi kõhutuult. Öelnud, et kannatab veel, pole häda midagi. Roninud kaks redelipulka allapoole ja kukkunud surnult maha. Temast jäi toit pööningule...

Eesti valitsus (või osa sellest) käitub täpselt samuti. Et näe, rahval tuleb kõhutuult veel küll, ei ole vaja siin midagi ülearu paremaid palu nosida (nt reserve vms). Lubame küll, et tulumaks alaneb, aga muud maksud kappavad ülespoole nagu viimsepäeva hobused. Tasakaal missugune.

Jah, vahepeal oli tõesti tunne, et Eesti vabariik on leidnud rahapaja. Tipp-poliitikud kaklesid omavahel nagu Mõhk ja Tölpa: Mina leidsin!", "Mina kaevasin ja tassisin!", "Aga mina leidsin!". Ja kui veel eelmise aasta algul tundus, et kõik on üle, siis nüüd järsku tundub, et kõik on puudu.

Säästjad surevad välja

Samas, paljud eestimaalased ei saa aru, millest see hull hädaaeg nüüd järsku lahti läks. Enamik inimesi elab nii, et eelneva aasta tulud on väga sarnased järgneva aasta omadega. Mõni saab ehk kümmekond protsenti palka-tulusid juurde, kuid on ka neid, kes ei saa. Kriis oleks ju see, kui poleks enam tööd.

Selline risk on muidugi olemas. Ettevõtjad on sageli moevooludega kaasaskäijad. Kui kõik ostavad aktsiaid, püüab ka enamik ettevõtjaid osta aktsiaid. Kui kõik arendavad kinnisvara, arendab ka enamik ettevõtjaid kinnisvara. Kui kõik hoiavad kokku, siis lülitub ka enamik ettevõtjaid ennast ringi karmile säästure¾iimile.

Kuid moevooludel sabassörkijad ei teeni kunagi tõelist raha, nad suudavad heal juhul püramiidskeemi kinnijooksmist vältida – kui nad sattusid skeemi selle algfaasis. Hilised kaasatormajad kaotavad enamasti kõik, mis neil on, ja vahel ka rohkem – satuvad võlgadesse.

Edukad ja säravad ettevõtted (ja miks mitte ka riigid) suurendavad majanduskeskkonna halvenedes kulutusi, võtavad üle teisi ettevõtteid ja rumalate laokil vararaase. Ka Eestis pole ettevõtete väärtused tükk aega nii madalad olnud.

Kuldreegel on ju see, et kes väga odavalt ostab, sellel õnnestub seda ostuhinnaga võrreldes väga kallilt müüa. Kuid ka väga odavalt ostmiseks on vaja raha. Ja raha säästumoe ajal kuskilt võtta ei ole, seda tuleb kõrvale panna varem. Palju varem.

Siis, kui raha on odav (intressid madalad), on kaubad ja varad kallid. Kui raha on kallis ja kättesaamatu, on kaup oluliselt odavam. Mõni kaup isegi peaaegu tasuta.

Normaalne tootlus on 50%!

Küsisin kevadel LHV investeerimisnõustajalt, kuhu ta soovitab mul investeerida, et teenida ühe aastaga 50% tulu. Ta oli väga nõutu, andis lootust heal juhul 10%le aastas ja sedagi minu mangumise peale, et andku vähemalt mingi hinnang, mida ma võin oodata.Siis ma pakkusin talle ise välja ühe hea võimaluse, kuidas 50% aastas teenida – minul seisis raha lihtsalt kontol, sõbrad, kellel oli raha aktsiates, kaotasid poole oma varast-säästudest.

Miljon krooni täna ja miljon krooni aasta tagasi on eri summad. Kinnisvaras reklaamitakse, et korteri hind on langenud juba 650 000 krooni. Sama raha eest saab nüüd võib-olla toa või paar rohkem kui mullu. Järelikult on raha hind vähemalt osa kaupade puhul tõusnud. Ja mitte vähe.

Ega headel aegadel (kui buumiaegu võib üldse heaks nimetada) pole asjad kunagi nii head, kui nad paistavad. Kuid ka halbadel aegadel (kas mõistuse domineerimine illusioonide üle ongi üldse halb?) ei ole asjad sugugi nii halvad, kui nad paistavad.

Ära jäljenda, loo trendi

Kui headel aegadel kõik raha vara alla kinni panna, on selle likviidsus halbadel aegadel väga madal. Eestis oli ka vaja ehitada (laenu)õhulosse – plaanida asju raha eest, millest me unistasime, kuid mida meil ei olnud ja mida pole nüüdki kuskilt võtta. Õhulosside purunemine ei ole tegelikult kuigi valus – sest nad polekski kunagi reaalsuseks muutnud, vähemalt mitte algselt kavandatud kujul.

Mis on moraal nii tänasele Eesti riigile kui ka tema ettevõtjatele ja rahvale? Esmalt, tegele ainult sellega, mida sa tõeliselt armastad, tunned ja millele saad jäägitult pühenduda. Isegi n-ö tuleviku arvelt laenates, sest head tulemused nõuavad alati ennastületavaid pingutusi, eriti treeningufaasis.

Teiseks, ära kunagi jäljenda eufoorilist trendi, vaid püüa seda luua. Kui see ei õnnestu, rahune maha. Paar kindlat protsenti kontol seisva raha eest võib olla rohkem, kui roosamanna aktsiate, kinnisvara või mõne muu näilise pärmitaina eest, millest torgates õhk välja läheb. Ja taas tuleb hakata trendi looma.