Janek Mäggi: "Sina oledki minu isa?!"

Ma ei usu eriti, et armastus kestab maksimaalselt 1,5 aastat. Filatelist armastab marke 25 või 40 aastat järjest ja midagi ei muutu. See on ikka kinni inimese isikuomadustes.

Ma ei tea, kas alati on tore teada, kes on meie pärisisa, pärisema, kas meie lapsed on ikka meie lapsed jne. Aga enamasti vist on - ja tegelikult me tahame seda teada ning meil on selleks ka õigus. Tõe vabastav jõud on muljetavaldav.

Sest ühel hetkel hakkab tõde meid huvitama ja me võtame selle töö ette – uurime välja, otsime üles, saame tuttavaks inimestega, kes oleks võinud-pidanud olema meie kõrval kogu elu.
Vahur Kersna ütles, et „Sind otsides“ on tema jaoks töö. Esimene Kersna uus „töö“ oli filigraane. Tabav. Ma isegi ei arutleks konkreetse saate ja loo üle, kuigi nagu kommentaaridest lugeda oli, jäi ka küsimusi õhku. (A la: Miks emast midagi ei räägitud? Mis siis ikkagi juhtus? Äkki oli isa selles lahuminekus ise süüdi? Miks ta varem poega üles ei otsinud? Jne)Suurem küsimus on: miks elu nii läheb?

Ühiskond hindab oma uusi värskeid liikmeid (st lapsi) ülikõrgelt – olgugi tee nendeni vahel ka juhusilk ja mõni kord ka soovimatu. Armastusest nagu sobib rääkida, seks on kuidagi tabu (milline räpane teema!), kuid nende kahe asja (püha+räpane) tulemus laps nagu jälle püha. Lapsed pühitsevad seksi (isegi kirikus, konkreetsemalt katoliikluses).

Sageli juhtub nii, et mees jõuab (pooljuhusliku) seksini rohkem seepärast, et saaks „vaevast lahti“ ning selle tulemuse kaasautori, lapse emaga puudubki tal see õige side – armastus. Ja naise puhul – eriti kolmekümnendates – jõutakse seksini tulemuse pärast (saaks lapse) ning seda õiget sidet mehega – armastust, nagu polegi(vaja). Meest ka mitte.

Ma ei usu eriti, et armastus kestab maksimaalselt 1,5 aastat ja siis on harjumus vms, mis peret justkui koos hoiab. Või lapsed. Filatelist armastab marke 25 või 40 aastat järjest ja midagi ei muutu. See on ikka kinni inimese isikuomadustes. Kas tahab lahku minna, see läheb lahku niikuinii, tehku teine pool, mida tahes.

Hiljuti rääkis mulle üks minuvanune daam, et 40ndates algab kolmas ring. Ta rääkis paari ühise tuttava lugu, kes on kelle juurest ära kolinud ja lisas mõtlemapaneva mõttekäigu: „Naised loodavad, et mehed muutuvad. Loodavad neid ümber kasvatada. Näiteks liiderlikku meest muuta vaguraks. Kuid tegelikud mehed ei muutu. Nad on nagu nad on. Mehed aga loodavad vastupidi, et naised ei muutu. Nad jäävad nendeks samadeks ilusateks ja säravateks tütarlasteks, kellega nad armudes kohtusid ja pere lõid. Kuid paraku naised muutuvad: vinguvateks ja virisevateks vanamuttideks. Ja ongi kõik läbi.“

Iga suhe algab reeglina ilusalt. (Muidu ta ju ei algakski!) Suhte alguses (nagu ka uude töökohta tulles) tahame jätta endast parimat muljet, paremat, kui me oma sisimas tegelikult võib-olla oleme. Kuid ühel hetkel saab partner (või tööandja) ikkagi teada, kes me oleme tegelikult. Ja kui see erinevus sellest, kellesse me oma kujutlustes armusime (või tööle võtsime) on väga suur, lähevad teed lahku. Aga midagi jääb ikka hinge kripeldama. Kas või laps.

Elu läheb nagu läheb. Ma olen vaadanud, et enamikust perenõustamistest ja ka tööl korrale kutsumisest pole mitte midagi kasu. Inimene jääb iseendaks. Kes heaks. Kes halvaks. Kes keskpäraseks. Üliraske on hoida suhteid, kus ühel poolel pole selleks huvi-tahet-võimet-võimalust. Nii juhtubki, et isa ei kohtu pojaga 28 aastat. Ja siiski tundub mulle, et neid seob rohkem, kui kunagine tilk spermat, mis suure tõenäosusega oli loovutatud armastuse, mitte vaevast lahti saamise pärast.

Armastus on eluküsimus. Kuid sageli ei saa me aru, mis see on. Kersna näib seda mõistvat, mida kinnitas tema saate sissejuhatus oma pojaga. Ma usun, et ta suudab saatega inimesi mõtlema panna – et see, mis meil on, võib olla päris eriline. Panna märkama, et meil on lapsed, kellega me elame koos ja isa, kes meid armastab iga päev, samas kodus.

Võib-olla tasub meil meestena selle nimel veidi muutuda (naistele meelepärasemaks) ning võib-olla tasub naistel vähem muutuda (võib-olla on ta kõigele vaatamata päris tore mees!). Alati polegi vaja kedagi otsida - ta võib olla kõrvaltoas...