RIIK EI TOHI SEGADA NEID, KES TAHAVAD TEHA HEAD

Kuigi kõik inimesed vajavad raha, et elada, sh elamist nautida, on isikliku kasu saamise võimalused alati piiratud, pingutust nõudvad ja kohati ülejõukäivadki. Kõige enam ahistab meid riik, teisisõnu ühiskonna poliitiliselt solidaarsed nõudmised, mis võivad meie omadega kokku langeda, kuid ei pruugi.

Peame iga päev mõtlema, kuidas kelleltki raha ära võtta, et meil oleks seda anda kellelegi, kes teeb või pakub just meile meelepärast. Raha äravõtmine ei tähenda tahtevastast tegu, see võib olla kaup, teenus või töö, mille vastu anname.
 

Solidaarsuse peenemate nüanssidega poliitiline riigijuhtimine hakkama ei saa. Teed ehitatakse valmis, koolid ja lasteaiad ka, kuid kui ühe kodaniku elu vajab nt 172 000eurost ravimit (meie Annabel), teatab riiklik solidaarsussüsteem, et peame valima, kelle ravi on kulutõhus ning kelle oma mitte. Paraku on see primitiivne, isegi häiriv väide. Veel enam – see väide on üdini vale.

Me ei pea valima, kellel ei ole õigust elada – kas või üksainus päev veel – ja kellel on. Me peame tegema kõik võimaliku ja mõistliku (need langevad üldjuhul kokku), et elu oleks täisväärtuslik nii igal kodanikul kui ka ühiskonnal tervikuna. Ning sageli on kõige raskemas seisus kodaniku aitamine riigijuhtimise ja valitsemise kvaliteediproov.

Annetaja saadab korda hingelähedast

Sotsiaalministeeriumi asekantsler Maris Jesse rääkis hiljuti riigi rasketest valikutest: kas osta vähihaigele vanaisale elupäevi või lapselapsele hambaravi? Elu ei saa osta. Sellist valikut ei ole. Vanaisa vastandamine lapselapsele kriibib hinge. Vanaisa enneaegne surm on paratamatu? Lihtsalt ei ole raha ja kõik? Armas riik, ma ei ole sinuga nõus.

Kuigi riik suudab sunniviisil ära võetud rahaga päris palju teha, saab vabatahtlike annetustega teha seda, mida riik teha ei taha. Küsimus ei ole suutmises, vaid tahtes. Eraalgatuse võimalused riigi omade kõrval on tibatilluksed. Kuid mägesid liigutada suudab eraalgatus rohkem. Teha uskumatut ja erakordset. Kirega.

Ligi neli aastat oleme koos paljude vabatahtlikega kogunud vähiravifondis Kingitud Elu annetusi, oleme ostnud ravimeid, millega riiklik solidaarsussüsteem hakkama ei saa, sest riik peab ennast arstidest targemaks.

Oleme kinkinud elupäevi sadadele inimestele. Sellel aastal on annetuste maht ületanud maagilise ühe miljoni euro piiri. Kummardan igaühe ees, kes on annetanud vähemalt ühe sendi. Hea tahe näitab kodaniku hoolimist riigist rohkem kui deklaratsioon: ma olen oma kohustuse ühiskonna ees täitnud, ma maksan makse.

Meie all pean silmas tuhandeid annetajaid, kes on leidnud, et me ei pea tegema riigiaparaadi elu huvitavamaks, vaid peame tegema üksteise elu õnnelikumaks. Selleks, et jagada oma muresid ja rõõme, võivad kodanikud omavahel suhelda. See on heategevuse peamine mõte. Peame armastama ligemest rohkemgi kui iseennast. See õilistab ühiskonda.

Kui ise teha ei taha, ära vähemalt kaaguta

Ühiskond on saanud hästi hakkama maksude maksmisega – kõik need sotsiaal-, tulu- ja käibemaksud, mida minu hinnangul kogutakse kindlasti liiga palju, võrreldes sellega, mida me vastu saame – Eesti riigiaparaat on kogu taasiseseisvuse aja olnud pigem liiga kallis kui odav. Tühja töö ja vaimunärimise osakaalu on võimalik vähendada muljetavaldavalt.

Kuid ühiskond saab väga hästi hakkama ka annetamisega – kui koos näeme, et on mõni probleem, mida tahame lahenda, lahendame ära. Sellistel puhkudel puudub poliitikutel ja ametnikel vähimgi sõnaõigus midagi öelda. Kaagutada, mis on tark, kui tsiteerida klassik Jürgen Ligi.

Kui tahetakse kedagi toetada, ei pruugi see valik olla ainult ratsionaalne, vaid ka emotsionaalne. Olen Kingitud Elu arstidest nõukogu liikmete seisukohti eri juhtumite analüüsil jälgides mõistnud: ka nemad ei ole kulutõhususe hindamisel alati ühel meelel. Fondi nõukogus on viis tippvähiraviarsti, terve konsiilium. Kuidas suudab kulutõhusust hinnata keegi, kes ei ole absoluutsesse tippu kuuluv raviarst? Olgu poliitik või isegi meditsiinitaustaga ametnik. Ei suuda.

Kõige olulisem patsient on ühiskond

Tallinna Lastehaigla Toetusfond, mis 18. jaanuaril 2018 saab 25 aastaseks, oli neli aastat tagasi Kingitud Elu eeskujufond. Laenasime kõik olulisemad põhimõtted. Üks neist on, et me ei ravi esmalt mitte haigeid, vaid ühiskonda. Ja siis alles haigeid.

Peale konkreetsete inimeste aitamise tahetakse täiendada ja parendada solidaarsussüsteemi võimalusi. Kui on võimalik vastsündinute osakond korda teha ja uus kiirabiauto osta enne, kui riik selleni jõuab, on imeline.

Me ei lükka mitte ainult surma edasi, vaid aitame paljusid inimesi ellu tagasi. Haiglasse tulevad kõik lapsed kurva meelega, kuid enamik läheb ära parema tujuga. Osa on saanud terveks, teistel on valu leevendatud.

Alguse juurde tagasi tulles: lapselaps peab saama hambad, vanaisa peab saama elada, kuni elujõudu on. Elu ei saa osta, elu tuleb armastada. Elu ei ole rahvastepall, kus kaptenil on mitu elu. Riik võib olla tubli rahva tellitud ülesande täitmisel, kuid ta ei tohi segada neid, kes tahavad teha midagi head ühiskonna jaoks. See viimane ei ole ainult valitsuse õigus.