Janek Mäggi, "Võid, mune ja toorest pekki?"

Eesti võiks lõpetada kõigi Vene kaupade sissetoomise, müümise ja vahendamise. Eesti võiks välja saata kõik venelased, kes julgevad midagi Eesti kohta öelda.

Eesti võiks lõpetada kõigi Vene kaupade sissetoomise, müümise ja vahendamise. Naftatransiidi sealhulgas. Eesti võiks välja saata kõik venelased, kes julgevad midagi Eesti kohta öelda.

Ma ei mõtle natsiks sõimamist või midagi sellist karmimat ja ränka. Ma mõtlen neid, kes arvustavad meie riigisisest sõjahaudadega ümberkäimise poliitikat.

Majandusest poliitikaks

Lõpuks võiks välja saata ka need tiblad, kes julgevad Eesti vabariigis rääkida avalikult vene keelt – sest see meenutab kurja, mida vene keelt rääkivad okupandid Eestimaal eelmisel sajandil korda saatsid. Arvestades okupantide tegusid, poleks sellises teos midagi eriskummalist. Nad ju mitte ainult ei varastanud ega vägistanud, vaid tapsid. Süütuid inimesi. Naisi ja lapsi.

Elu on siiski midagi muud. Pronkssõduri juhtum on ilmekaim näide, kuidas majanduskeskkond sõna otseses mõttes sõltub poliitkast. Poliitika tähtsaim töövahend on propaganda.

Ameerikasse ei tohi siiani sisse tuua Kuuba kaupu, kuigi mis ohtu see Kuuba Ameerikale ikka kujutab?!

USA rikkurid toovad sellest hoolimata poolsalaja maale cool’e Kuuba sigareid ja naeravad isekeskis, kui nõme värk see piirang on.

Vene propaganda on meile tuttav, üle 30aastastele kindlasti. Me reageerime sellele samasuguse protestiga nagu 20 või 25 aastat tagasi. Sõimame avalikult vastu ja arvame, et sellest midagi muutub. Kuid ei muutu ju.

Venemaa käitumist analüüsides selgub, et rodina käekiri on olnud sama mitte ainult nõukogude ajal, vaid aastasadu. Eestlaste käitumist analüüsides selgub paraku sama. Rahva ajalooline õppimisvõime on väike, kuna ajalooline mälu on lühike. Nüüd, pärast pikka pausi taas iseseisvad olles, võiksime varasemast midagi õppida. Proovida vähemalt.

Eestil pole kuhugi kolida

Kõige olulisem õppimiskoht on see, et Eesti ei saa oma geograafilist asendit muuta. Venemaaga tuleb arvestada – sealjuures ka tema propagandamasinaga. Väga sageli ei loe, kuidas asjad tegelikult on, vaid loeb, kuidas nad välja paistavad. Sest tegelikkust ei pruugi kõik teada ja nad langetavad otsuseid lähtuvalt sellest, kuidas asjad näivad olevat.

Paljud eestlased teevad Venemaal äri ja paljud venelased teevad äri Eestis. Ausate ja asjalike suhete hulk on arvestatav. Poliitikud ei tohiks jätta neid märkamata. Lisaks majanduslikele huvidele on Eestil ja tema kodanikel ka Venemaaga seotud poliitilised huvid, mille kõige ehedamaks väljenduseks Eestis elav venekeelne kogukond, kellest üks osa samastab end pigem Venemaa kui Eestiga. Me oleme Venemaaga nagu siiami kaksikud, kes teineteist väga ei armasta, kuid lahku kolida pole võimalik.

Üht-teist saame siiski ära teha. Suhtumisega. Avaliku arvamusega. Soome võiks mitmes osas olla eeskujuks. Soome president Tarja Halonen arutleb rahulikult, et kuigi Venemaa-Saksmaa gaasitorustiku rajamise protsessis on küsitavusi, püüab Soome oma sõna sekka öelda ja kasugi lõigata. Mida Halonen tegelikult mõtleb, teavad vähesed. Sest Vladimir Putiniga suhtlemiseks ta kohaliku tähtsusega ajalehti ei kasuta.

Eesti väikeste ja keskmiste firmade äritegevust mõjutavad Eesti-Vene poliitilised kemplemised kaunis vähe. Kaval ärimees leiab ikka tee, kuidas saavutada soovitud tulemus. Ükski venelane ei jäta Vana Tallinna joomata, kuna Putin või Ivanov seda ei luba. Joovad ikka, ja veel parema meelega kui ilma keeluta. Mäletate ju vanast ajast. Ja äri õitseb.

Aga et Venemaa propaganda võib ka totrusteni minna, usun ma küll. Joseph Goebbels ütles, et kui üheksa korda valetada, siis 10. kord on see juba tõde. Suurrahvad õpivad ikka suurrahvastelt. Hingesugulus.

Maine on julgeoleku küsimus

Meie jaoks on häda selles, et väga paljud venelased arvavad tõsimeeli, et Eesti on poliitilises mõttes sama kole koht kui Kuuba ameeriklaste jaoks. Majanduslikult edukas küll, aga Hitleri-Saksamaa oli ju seda ka.

Poliitikute arvamus, et Eestil on vaja Venemaal head mainet ainult Venemaaga äri tegemiseks, ei ole õige. Probleem on see vaid suuräride puhul, kus riskid on meeletud. Valdav osa, väikesed ja keskmised, saavad hästi hakkama iga korra ajal. Auke on seadustes, auke on piiridel. Kui otse teed ei ole, saab ringiga minna. Kas või läbi Soome ja läbi «Made in EU».

Hull lugu on aga see, et meie rahvusvahelise kraakleja maine levib ka sinna, kuhu me seda ei taha. Euroopa Liidus ei ole Vene-vastasus sugugi üks-ühele selge ja hea poliitika. Ka prantslased ja sakslased võivad meid hakata natsideks pidama (osa juba peabki), kuigi me seda vähemalt enda arvates ei ole.

Eesti peab oma maine pärast muretsema kõikjal maailmas, aga eriti oma regioonis. Sellest ei sõltu mitte ainult paari ärimehe rahakoti paksus, vaid meie julgeolek – esmalt meie liitlaste hoiak ja seejärel nende käitumine meie suhtes.