Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Kuidas me kõik koos Soomes juveele varastasime

Kas kaitseministeeriumi ametnik Lauri Vahtre muutus puhkuse ajal pagulasteemalist postitust tehes tavaliseks eraisikuks, kelle meelsusesse ei pea ülemäära avalikkus süvenema või esindas ta ühtlasi oma tööandjat, ei ole vaieldav küsimus. Ükskõik, kellena inimene töötab või mida ta teeb, esindab ta kõike, mis on temaga otseselt või kaudselt seotud. Perekonda, suguseltsi, erakonda, tööandjat, riiki, spordiklubi jne. See on ka põhjus, miks ministri tagasiastumine muudab alati õhu puhtamaks. Tema teod või sõnad ei esinda enam valitsust.
Kui eestlane varastab Soomes juveele, isegi kui ta on parasjagu puhkusel, jõuab Soome ajalehtede esikaantele fakt, et varas oli eestlane, kes esindas meid kõiki. Peruus kinni võtud narkomuulad esindasid eestlasi. Kodakondsusest vabanemine ei käi nii lihtsalt kui töökohalt vallandamine, seetõttu peame ühiselt taluma üksikisiku tegude üldistamist kogu sotsiaalsele grupile – olgu kõigile eestlastele, perekonnale, erakonnale jne.
Erakonna puhul on see tihti eriti valus, sest erakonna liikmed on liiga tihti "juhuslikud" inimesed ja võivad oma tegude või väljaütlemistega teha süvenemisraskustega inimeste silmis erakonnale väga palju kahju. Kristiina Ojulandi näide on klassika – tema väljaütlemised kanduvad Reformierakonnale mõnevõrra üle siiani – ta ju oli seal! Mida peab vaatama?  Loomulikult ei saa panna kõiki inimesi mõtlema ühtemoodi. See soov on olnud enamikul diktaatoritel, kuid õnnestunud ei ole see ühelgi neist. Isegi inimeste kõnepruuk sõltub isikuomadusest ja keskkonnast sedavõrd palju, et ka parasiitsõnadest loobumine võib olla üle jõu käiv pingutus, rääkimata oma mõtete laiemast analüüsist, mis väga paljudele on saavutamatu eesmärk. Mõistlike üldistuste ja järelduste tegemiseks on vaja annet, teadmisest ei piisa. Kui kuulen kedagi alaliselt kasutamas sidesõnana "vaata", ei saa ma aru, miks ma pean kogu aeg kuhugi vaatama, kui ma peaksin hoopis kuulama. Paljud mõttekrambid näiteks pagulas-, homo- ja muudel teemadel tekitavad allergiat, kuid inimene ei saa ise arugi, et need ei ole mõistlikud ja adekvaatsed. Inimesed räägivad enda meelest veenvalt, kuid ei suuda näha, et nad ei ole hakkama saanud mitte kellegi veenmisega peale iseenda. Kui sedagi. Mida teha ametnikega, kelle mõtted ei mahu kantseliitliku poliitkorrektsuse raamidesse? Vallandada? Kas järgmine on parem? Ja kust leida selliseid inimesi, kes ei mõtle ega ütle kunagi midagi valesti, valel ajal või vales kohas? Kes kunagi ei eksi? Ja on sellest hoolimata asjalikud, konstruktiivsed, innukad. Heatahtlikult: ega peale Hanno Pevkuri vist rohkem Eestis ei olegi. Ametnike sattumist meelsusskandaalidesse on seepärast lõpuni võimatu vältida. Ametkonnad, kus on väga ranged avalikkusega suhtlemise reeglid, ei ole vihast, ebasiirusest ja muust sellisest vähemalgi määral puhtamad kui need, kus kõik võivad vabalt oma arvamust avaldada. See, kui me ei tea, mida inimene mõtleb, on reeglina hullem, kui me seda teame, isegi kui see, mida ta mõtleb, on väga hull. Varjatud mõtete ja tegude teadasaamine on luure põhiülesanne. Mõistuse osa on konstant  Ametnike ja tavakodanike sõimu ja vihakõne vahel suure vahe tegemine ei ole põhjendatud. See, mis ei ole lubatud ametnikule, ei tohi olla lubatud ka tavakodanikule ja vastupidi. Velts ja Toits võivad moslemeid mitte sallida, aga ametnik ei tohi? Velts ja Toits võivad oma arvamust avaldada, kuid Lauri ei tohi? Olemuslikult peaks ametnikke vaatama muidugi teenindajatena, mitte nendena, keda rahvas peab teenima. Nad peavad olema eesti rahva kõige targem ja ilusam osa, kuigi nad on sageli täpselt samasugused Kaera-Jaanid nagu meie kõik. Ühiskonnas on võimatu eeldada, et kõik kodanikud on haritud, targad, mõistlikud, edasipüüdlikud, armsad, töökad ja sallivad. Osa on, kuid osa ei ole. Nende arvu, kes tublid ei ole, saab meetmetega vähendada, kuid mitte nullini viia. Me peame leppima, et ametnike ja tavakodanike hulgas on mõistuse indeks proportsionaalne nende arvuga. Ning väheoluline pole seegi, et väärtused on nii geenidest kui ka keskkonnast tulenevalt väga erinevad. Meilsurmanuhtlust ei ole, USAs on. Eestis on avaliku arvamuse kohaselt eelkõige just kõrgemad riigiametnikud Eesti ühiskonna ainulaadne eliit ning kuna võtmeametnikud on sellele eliidile väga lähedal, et mitte ütelda osa sellest, on meil siiski tunne, et Lauri Vahtrelt ootame rohkem kui iseendalt. Lauri Vahtrel võib olla jälle tunne, et ta tahab poliitkorrektsusest puhata – olla koos oma rahvaga, mitte väärtustega, mis on justkui kuskilt mujalt meile peale surutud.