Vaid kehv alaliit usub, et onupojapoliitikalik doping teeb tema alast kuninglikuma

Eesti avaliku sektori juhtimiskultuuris on tekkimas uus paradigma – mitte juht ei vali alluvaid, vaid alluvad valivad juhi.

Kultuuriinimestele ei meeldinud Rein Langi avantüür Kaur Kenderiga ning hõiskava kisakoori saatel sunniti Lang tagasi astuma. ERRi töötajatele ei meeldi Marko Kaljuveeri vallandamine ning töötajad nõuavad Margus Allikmaa lahkumist.

ETV endise töötajana (2001-2002 ja 2008) tunnen organisatsiooni vastu suhtes sügavat sümpaatiat. Samas olen kaugel arvamusest, et Margus Allikmaa on saamatu või halb juht.

Kui juhil ei ole võimalik talle ebasobivaid või ebameeldivaid inimesi ära saata ja otsuseid teha, ei ole tal võimalik organisatsiooni juhtida. Ülemuse kompetentsust peavad hindama ikka tema ülemused. Andrus Ansipi ja Reformierakonna jõud ei käinud enam IRList ja mõnedest tema ministritest üle ning kinga nemad said. Kas IRLi ministrid olid rumalad, saamatud või harimatud? Jaak Aaviksoo näiteks? Kindlasti mitte.

Allikmaa pole Kim Jong-un

Inimestevahelised vastuolud on tavalised, normaalsed ja iseenesestmõistetavad. Erinevad on huvid ja motiivid. Igas sõjas on omakasu ees ja õilsus järel – kui seda üldse on. Selline organisatsioon, kus kõik inimesed on juhi taga, on muidugi olemas – Põhja-Korea liider Kim Jong-un sai hiljutistel valimistel 100 protsenti häältest. Allikmaa siiski Kim Jong-un ei ole. Ta ei ole ka kedagi maha lasknud ja nende sugulasi laagrisse saatnud, et oma eesmärke ellu viia.

Omamoodi ohtlik on ühiskonna jaoks trend, et töötajatel, koostööpartneritel ja poliitikutel jne on õigus juhti avaliku sõjaga ähvardada – et vältida muutusi ja ümberkorraldusi. Kui keegi on juhiks valitud ning talle on antud volitused, peab tal olema õigus oma poliitikat ellu viia. Isegi kui paljude teiste jaoks tundub see vale või koguni rumal.

Taavi Rõivasel ja Reformierakonnal on volitused 2015. aasta valimisteni, Margus Allikmaal 2017. aastani. Tema mõte, et ka toimetuste juhte peab saama ümber valida, on õige, mis ei tähenda, et vana ei võiks tagasi valida. Olen juhtinud Eesti Kabeliitu alates 1999. aastast. Mind on valitud sellesse ametisse kaheksa korda. Käsipallimees Oliver Kruuda on veel "vanem" president, kuid ega väga palju nii pikaajalisi ei ole.

Marko Kaljuveeri käekiri on teada. Kuigi kabe ei ole ETV spordiekraanil sage külaline, ei häiri meid see üldse. Kõik normaalsed kabetajad fännavad jalgpalli. Kehv alaliit on see, kes usub, et onupojapoliitikalik doping alast kuninglikuma teeb, kui ta oma olemuselt on.

Ei ole see ETV sport ka nii kehv, kui Kaljuveeri vastased väidavad. Eks ERR pakub ikka seda, mida võimalikult paljud vaatavad ning mis tegijatele endile meeldib. Ka Ansip, Laar, Kallas ja Savisaar on ajanud neile omast ning isikupärast poliitikat. Nii ka Kaljuveer ja Allikmaa.

Organisatsioonile on mainekahju tekkinud ning selles on süüdi mõlemad osapooled. Üks võibolla natukene rohkem kui teine ehk nagu Matti Nykanen ütles: fifty-sixty!

Probleemi lahendamiseks on neli varianti:
1) vastased rahunevad maha ja töötavad edasi – kuid mis juht on siis Allikmaa, kes peab kartma iga järgnevat juhtimisotsust tehes, et ta kui paha tsaar kohe kukutatakse?
2) lahkub Kaljuveer – kuid siis on inimesed astunud oma juhi vastu ning võimalik, et jääb vastastikune tuli tuha alla;
3) lahkub Allikmaa – edaspidi toob juhi iga (mitte meeldiva) otsuse vastu mässamine kaasa ettearvatava tulemuse – avalikus sektoris hakkab vallandama mitte nõukogu ja seadus, vaid kollektiivi arvamus – tõeline demokraatia nagu riigis, kuid mitte iga nelja aasta tagant, vaid igal suvalisel hetkel, kui kellelgi närvid läbi lähevad;
4) lahkuvad mõlemad – Langi ja Kenderi näitel toob see väga kiiresti puhta õhu. Haamer on Agu Uudeleppa käes.