TAHAN KERJATA!

Maksutõusud on väga halvad. Kuid mitte ainult tõusud, vaid maksud on pahad mis pahad. Parema meelega ei maksaks ma sentigi. Mina teenin ja keegi teine kulutab? Jube.

Kui mõnel töisel varahommikul mõtisklen, näivad igasugused aplausi janunevad maksumuudatused segased, häirivad ja töömeeleolu pärssivad. Aga siis kuulan salaja üle Monty Pythoni laulu “Always Look On The Bright Side Of Life” ning vilistan “When you’re chewing on life’s gristle, Don’t grumble, give a whistle”, ja ongi muremõtted haihtunud. 

Väikeettevõtjana kuulen aeg-ajalt mõnelt avaliku sektori juhukliendilt: “Mis? Te tahate hinnale lisada käibemaksu? Sellega me küll ei ole arvestanud!” Nojah. Maksame riigile, mille muld on mulle kallis, aga organisatsioon väsitavalt ahne, topeltmaksu – kraabime 20% hinnast maha (spondeerime sotsiaalset ebaefektiivsust) ning püüame ellu jääda. Eraettevõtted hindavad oma partnereid kõrgemalt.

Mis mul valutab? Aus vastus on, et mitte midagi. Mind ei häiri, et soomlased oma viinaraha Lätti viivad. Mind ei häiri, et tuludeklaratsioonist saab kuludeklaratsioon – tuleb näidata, et tulusid ei ole, siis ei pea juurde maksma.

Isegi kui Eestis tõuseks tulumaks minusugustele ahnipärdikutele (ettevõtjate aus sünonüüm – vähemalt riigi poolt vaadates) nt 75%ni, millist inimkatset Prantsuse president François Hollande oma kodumaal teha tahtis, me ei erutu.

Ettevõtja on õunauss, kes leiab endale alati sobiva õuna, mida õgida. Ta ei vaja toetust, abi, mõistmist, mille olemus on silmakirjalikkus ja omakasu. Rändrahn kuulugu neile, kelle toodet keegi osta ei taha. Piisab võrdsest kohtlemisest.

Riik siiski vist vajab ettevõtjaid. Isegi õlletootjaid. Tarmo Noobi uppumissurmaeelsed appikarjed, kuidas lätlased kogu tema raha ära võtavad, võivad kõlada ebasiirad, kuid Noobi relv on töökohad, mida riik mõistlikult luua ei suuda. Rääkimata lihtrahva meelelahutustest halli ilma ja lahtunud isamaa-armastuse leevendamiseks. Ilma õlleta ei suuda elada ka rootslased ja soomlased, kes praegu veel Eesti abil oma riiki “petavad”. Paradiisi, vähemalt maksuparadiisi, ihkavad ka nemad.

Riik ei saa ühtegi ettevõtjat ette võtma sundida, ta ei saa isegi meelitamisega hakkama. Kasvu pole ega paista. Ehkki kõik valitsused on viimased 10 aastat rääkinud, kuidas nad panevad Eesti majanduse taas käima. Ei pane.

Pole mõtet lubada asju, mida teha ei suuda. Asju, mis sinust absoluutselt ei sõltu. Eriti veel, kui sa oma ettevõtjaid segad. Neile jalga taha paned. Seda on teinud ka varasemad valitsused, sest meil ei ole olnud maailmavaatelist koalitsiooni. Meil on fiktiivkoalitsioonid. Ilma seksita.

Väärtust saab luua ainult tööga ning võimega hinnata, mis on väärtus. Ka siis, kui riigijuhid hindavad oma riigi väärtused iga päev ringi. Kui inglased ja ameeriklased hakkavad oma turgu hiinlaste ja mehhiklaste eest kaitsma, ei ole idaeurooplastel (loe: eestlastel) sinna enam mingit asja. Vastik on olla oss (idasakslase hüüdnimi).

Mul ei ole sotsiaalriigi vastu midagi. Nälgiv “alamklass” on ajaloos alati revolutsiooni põhjustanud. Kuid ideoloogia- vaba riigijuhtimine praegust heaolu ei säilita.

“The world today seems absolutely crackers” (laulu “I like Chinese” avasõnad, Monty Python). Tõesti, maailm on põrunud, Eesti on põrunud. Ellujäämiseks on vaja head huumorimeelt, Mart Juurt ja Donald Trumpi.

Ning sa saad aru, et isegi kui riik sult kõik tööraha ära võtab, ta vähemalt ei pane sind veel vangi ega saada asumisele. Ning alati on võimalik tööd mitte teha – siis ei ole sult midagi ära võtta. Paned mütsi maha, istud Toompeal Nevski katedraali ees ja elad (maksuvabalt) nagu miška. Kuni sotsid otsustavad ka kerjuseid maksustada. Siis on küll side lõpp.