Janek Mäggi, "Teie palk ei tõuse, õpetajad!"

Eesti õpetajate 15%line palgatõus nende ostujõudu ei paranda, sest hinnad tõusevad kiiremini.

Eesti on jõudnud Oscar Wilde’i kirjeldatud maailma, kus paljud (küünilised) inimesed teavad asjade hinda, aga ei tea nende väärtust. Paraku on need kaks ise asja. Ja parem on teada asjade väärtust kui nende hinda. Sest hind võib olla vale, väärtus mitte kunagi.

Veel aasta tagasi ajas jutt lubamatult kõrgest inflatsioonist Eesti poliitikutel harja punaseks. Meie ei saa midagi teha, me oleme ju kõik teinud," kõlasid arvamused eri erakondadest. Nüüd on jutukõminas murevibratsioon sees.

Hea on lubada kõigile 40 000 riigitöötajale 15%list või enamat palgatõusu, sest see on võib-olla napilt üle inflatsioonitempost. Tegelikult ju neil 40 000 inimesel elu paremaks ei lähe. Palgatõus ei tähenda elujärje paranemist, kuna kõikide kaupade hinnad tõusevad müstilise kiirusega.

Rikkus tuleb madalama hinnaga

Teravilja puhul räägitakse 50protsendilisest hinnatõusust, mis paneb kõvasti otsa liha- ja piimatoodetele. Teenustega on sama lugu, sest kui sa tahad, et üldse keegi tööd teeks, tuleb palka tõsta. Muidu jooksvat kõik laiali – palgaturgu loob meeleolu, mitte reaalsus (maksevõime). Elekter plaanib ka 23% taeva poole tõusta.

Eesti hinna- ja palgarallil (mis on omavahel otseselt seotud) on mitu otsa. Esmalt pole midagi imelikku, kui asjad hakkavad sama palju maksma kui ühes keskmises Euroopa riigis.

Kuna alustasime nullist, peamegi mõne känguruhüppe tegema – eriti palgaga, mis on hinna üks tähtsamaid osi. Mida suuremad on palgad, seda kallim on toota ja teenindada ning see hakkab kindlasti väljenduma hinnas.

Seepärast peavadki hinnad tõusma, kuid siiski teatud piirini – turu tasakaalupunktini. Kohati oleme sellest piirist üle minemas. Väga paljud hinnad tõusevad sellepärast, et kõik muud asjad kallinevad – hinnatõusu veab psühhootiline hingeseisund, mitte turg.

Maailmamajanduses on palju näiteid, kus julmade hinnatõusude tõttu tarbimine väheneb (liigub konkurentide juurde või konkureerivate toodete sektorisse) sedavõrd, et firmad hakkavad küll müügi tekitamiseks hindu langetama, kuid lähevad ikkagi pankrotti – turg kukub kõigest hoolimata ära. Midagi sarnast on meid ootamas põllukipsmajade jms puhul.

Üks levinud väärarusaam on ka see, et kui mõne firma teenused või tooted on väga kallid, siis peab see firma olema edukas. See ei ole tõsi, sageli on vastupidi. Kalleid asju on kallis pakkuda ning mahud on väikesed. Sellal kui paljud luksuskaubamajad vaevlevad kahjumis, õitsevad IKEAd ja Säästumarketid.

Edukamad on firmad, kes suudavad pakkuda keskmisele inimesele keskmise kvaliteediga keskmise hinnaga tooteid ja teenuseid. Sest selliseid inimesi on kõige rohkem ja nad tarbivad kõige rohkem.

Need, kes suudavad pakkuda keskmist toodet keskmisest madalama hinnaga, teevad revolutsiooni (Ameerika jaekaubanduskett Wal-Mart näiteks). Eestis selliseid firmasid silma torganud pole.

Palga väärtuse määrab ostujõud

Paraku on nii, et soodsaid teenuseid pakkuvad firmad on ka nirud palgamaksajad. Inimloomuse unistus – ülikõrge palk ja ülimadalad hinnad – on saavutamatu paradiis. Kapitalistlikku ühiskonda on ebavõrdsus sisse programmeeritud.

Kui kõik õpetajad hakkaksid saama kuus 100 000 krooni palka, siis oleks selle palga ostujõud varsti sama, mis praegu on 10 000 kroonil. Sest kui turule tuleb palju raha juurde, siis tõusevad kohe ka hinnad.

Eesti õpetajate 15%line palgatõus nende ostujõudu ei paranda, sest hinnad tõusevad kiiremini. Siin on vaja tiigrihüpet, et palk kasvaks kaks korda, praegustes oludes vähemalt 20 000 kroonini, et paraneks ka elatustase. Õpetajaamet on lihtsalt üks näide, kus hind (palk) on väärtusega võrreldes paigast ära ja selle paikaajamiseks kosmeetikast ei piisa.

Riik kütab oma töötajate palku (ja seeläbi ka paljusid hindu) tõstes inflatsiooniahju, kuid mida targemat tal olekski teha, sest me ei ole veel Euroopa palga- ja hinnatasemele jõudnud. Kui jõuame, hakkab pihta vastupidine protsess. Sinna ei ole osas valdkondades enam palju maad.

Siis juhtub nii, et inimestel on valida, kas palga vähendamine või töötuks jäämine. Ettevõtted peavad kaupade hindu langetama, et üldse müüa. Pangad vaevlevad halbade laenude otsas ja püüavad maha parseldada süllekukkunud kinnisvara, mida mitte keegi osta ei taha/suuda.

Euroopas ei tõuse hinnad üle paari protsendi aastas sellepärast, et ka palgad ei tõuse 1–2%, sageli sedagi mitte. Need, kes suudavad saavutada teistest kiirema sissetuleku kasvu, võidavad elatustasemes ja ostujõus.

Palgatööga ei saavutata seda peaaegu kunagi, enamasti ikka äris – kus suur osa proovijaid õnnetuseks kõrbeb. Seepärast valibki enamik inimesi palgatöö, keskmise palga ja keskmise hinna. Toompea seda ebavõrdsust likvideerida ei suuda, ainult leevendada.