HENRIK KALMET ON AJAKIRJANDUSES ENDAL PÜKSID MAHA VÕTNUD MITU KORDA. ALATI EI PRUUGI PALJAS IHU, MEEL VÕI SÜDA ILUS OLLA

Henrik Kalmeti lajatus: me ei saa lõputult publikut petta, on tõene. Publikut ei tohi üldse petta. Ka ennast mitte. Iga kord, kui Linnateatris käin, 5-6 korda aastas ikka, tunnen, et teater on hea, kuigi iga töö või osatäitmine ei pruugi olla täiuslik. Ansambel on.
 

Kalmet on ajakirjanduses endal püksid maha võtnud mitu korda. Ka konkreetne intervjuu paljastas rohkem, kui sündsuse piir enamiku inimeste jaoks lubab. Alati ei pruugi paljas ihu, meel või süda ilus olla. See võib sind reeta. Ambitsioonid, millel ei ole tuge, ei jää ellu. Isatapjaid kohtab, aga veri õnnelikuks ei tee.

Tallinna Linnateatri bränd on tugevam kui sisu? 34 näitlejast suur osa sotsiaalhoolekandel? Julm värk. “Mina ei ütle Elmole “nägemist” või et ta ei võiks lavastada, kuid kui maailm on muutunud, siis tuleb selle järgi ka reageerida.” Well. Aga Henrik, maailm ei ole muutunud. Elmo Nügenen on legend. Henrik Kalmet on poisike. Kaalukategooria vahe, täna.

Äriettevõttes saavad inimesed, kes ei suuda meeskonda mahtuda, ametist priiks. Parem varem kui hiljem. Kinga saavad ka poliitikud, kelle ego on suurem, kui ühte konkreetsesse, võib-olla iganenud vaadetega kampa, ära mahub. Need, kes tunnevad ennast andekamana, kui tööandja, lahkuvad ja teevad oma firma. Ei mulise.

Avalikult ei tasu kunagi kahjustada ühtegi oma praegust ega endist tööandjat. Sest siis kardavad kõik järgnevad, et sa teed seda ka temaga. Ja teedki. Arvata ennast meeskonnast silmapaistvamaks ja andekamaks? Alandlik meel on ande sünonüüm. Üleolek ei kinnita võimekust, vaid võimetust luua liitlasi, keskkonda voolida, saavutada midagi suurt. Kui sul ei ole omasid, oled sa hallipassimees – üksik hunt, kes sööb oma saba.

Noortel võib olla tunne, et neile ei anta piisavalt peaosi. Kuid peaosa ei küsita, selle annab elu. Või ei anna, kui sa seda ei vääri. Tean omast käest – noorus on juhtival ametikohal suurim patt. Liidriks ei tee anne ega teadmised. Liidriks teeb hoolimine. On vaja õppida maailma muutma, kuid mida vanemaks sa saad, seda rohkem tajud, et veel rohkem on vaja õppida maailmal lubada muuta ennast.

Henrikus on ambitsiooni. Tore. Probleemid võivad olla. Nõus. Aga enne, kui isa pole talu pojale andnud, ta seda enda omaks pidada ei saa. Reeglina peab isa enne ära surema, kuni poeg midagi otsustada saab. Ja selleks, et isa otsuseid mõista, peab poeg saama isa vanuseks. 30aastane mees on palju lollim kui 50aastane. Ja 50aastane palju lollim kui 70aastane.

Henrik ei mahu Linnateatrisse ära. Aga ta ei ole ju seal ketis. Jookse, vasikas, jookse. Võib-olla on just sinus see pull, kellele järgmine 30aastane ütleb: Henrik, maailm on muutunud. Ja sa, sindrinahk, ei saa sellest aru. Sest ta ei ole ju.