Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi Trumpi kõrvaldamisest sotsiaalmeediast: karta ei tule ainult Trumpi, vaid ka tema vastaseid

Ühiskonnas on palju inimesi, kelle mõtted on teiste omadega teravas vastuolus ja vastasseis on leppimatu. Ometi tahab ühiskonna osa liikmeid kehtestada ühe õige arvamuse diktatuuri.

Inimene ei ole kunagi saanud avalikkuse ees rääkida sellest, mis tema peas toimub, täiesti vabalt, siiralt ja avameelselt, ilma et ta oleks pidanud kartma kellegi meelepaha, hukkamõistu või koguni hukkamist.

Võllas rippumiseks ei ole alati vaja tegu, sageli on piisanud sõnast. Kui tahad elada, pead valitsema oma mõtet, sõna ja tegu. Kahjuks saavad inimesed erinevalt aru, kas sõna on valitsetud, osav, täpne ja tark või on vastupidi. Eriti seepärast, et tõlgendaja tõlgendab kuuldut alati enda kasuks.

Sellel võib olla mitu põhjust:

1) inimeste pea on täis halbu mõtteid ning kui saame teada, mida inimesed mõtlevad, reedavad nad ennast ja ühiskond saab nad vastutusele võtta;

2) ühiksond on täis halbu inimesi, kes mõistavad hukka ükskõik kelle, kui selleks on ükskõik mis põhjus – kusjuures põhjus ei pruugi olla helge, see võib olla omakasu, võimuiha või konkurents.

USA ametis oleva presidendi tahtevastane vaigistamine Twitteris ja Facebookis vastab mõlemale tingimisele: vaieldamatult on Donald Trumpi tekst olnud osale publikust ootamatu (loe: mitteoodatud).

Tema vaigistamisega on vastased vaeva näinud erakordse kire ja põhjalikkusega. Ning sugugi mitte väiksema kirega ei ole Trump püüdnud kohta kätte näidata neile, kes on teda vähimalgi määral arvustanud, karvustanud või püüdnud talle kohta kätte näidata.

Informatsiooni hulk inimese intelligentust ei kasvata

Pretsedent on seda ergutavam, et isegi kui Ameerika Ühendriikide president ei ole maailma kõige mõjukam või mõjuvõimsam inimene – demokraatlikus riigis juhib riiki suurem ring inimesi –, on ta siiski inimene, kes jagab kõige suurema mõjuga korraldusi kogu maailmas.

Kuid olukorda, kus eraettevõte jagab USA presidendile korraldusi, käsib tal vaikida või võtab talt lausa „kõnevõime”, ei ole varem olnud. Kellelt saab korraldusi eraettevõte? Kui saab valitsevalt võimult, on see väga halb.

Kui saab rahavõimult, on see väga halb. Kui saab poliitilise võimu oponentidelt, on see samuti erakordselt halb. Eraettevõtte võimu avaliku võimu üle on demokraatlik maailm mustvalgelt hukka mõistnud.

Sõltumatu meedia peab kohtlema kõiki osapooli võrdselt. Ning ka kõige paadunumasse kurjategijasse peab ta suhtuma igakülgse lugupidamisega: kaalutletud hinnangut saab demokraatlikus riigis anda kohus – kuigi ka seal töötavad vaid inimesed. Meedias võivad osapooled seaduste piires arvata ja anda hinnanguid, kuid siis tuleb mõlemale poolele anda õigus enda eest seista.

Parafraseerides tuntud ütlemist: inimese pea on justnimelt prügikast. Kui sinna midagi visata, siis see jääb sinna. Kui sinna visata midagi, mis rikneb, võib see hakata haisema, minna mädanema. Paraku on ühiskonna liikmete pea prügikastiks eri liiki informatsioonile olenemata nende positsioonist, vanusest, nahavärvist, varanduslikust seisust või millest iganes. Ükski inimene ei suuda igas olukorras käituda kõigi teiste arvates adekvaatselt. Ta lähtub piiratud informatsioonist, olgu ta nii informeeritud kui tahes.

Seepärast on mõjukate inimeste ümber palju neid, kes näevad vaeva, et nad oma mõjukust löögi alla ei paneks. Libastuda on lihtne. Eestiski on poliitikuid ja avaliku elu tegelasi, kelle maine pole kõrgajaga võrreldes endine. Seda nende liigse enesekindluse tõttu.

Avalik sõnasõda on salajase mõttesõja kõrval kukepoks

Ühiskonnas on palju inimesi, kelle mõtted on teiste omadega teravas vastuolus ning vastasseis on leppimatu. Ometi tahab ühiskonna osa liikmeid kehtestada ühe õige arvamuse diktatuuri. Me peame ühtmoodi arusaama seisukohtadest ilma nende tõesuse kahtluse alla seadmise õiguseta. Kuid kahelda on vaja kõiges ja kogu aeg. Sest paremaks läheb elu vaid siis, kui suudame kulunud ja mittetoimivaid arusaamu renoveerida või koguni uutega asendada.

Meid huvitab palju vähem see, mida inimesed mõtlevad, kui see, mida nad ütlevad. Ütlemine on vahel isegi vängem kui tegemine, sest ütlemise korral on enamasti alati publik, olgu või üks inimene, aga tegu võib olla salajane. Kuid kõige rohkem muudab masside käitumist mõte, mida ei ole laiale avalikkusele kohe näha. Paljud avalikud sõnad ja teod muudavad inimeste meeli suunas, mida nende ütlejad ning tegijad ei oska arvata. Mõte, sõna ja tegu on tulirelvad igal juhul.

Nõukogude ajal igatsesid inimesed sõnavabadust. Nad tahtsid rääkida ja kirjutada asju, mida võim ei lubanud. Kuid teisest küljest hoidis tsensuur kontrolli all ka neid arvamusi, mis oleksid kaasa toonud paljude teiste ärrituse, meelepaha või närvikõdi. Kui võimul ei lubata rääkida, mida ta tahab, on selle olukorra nimi revolutsioon.

Demokraatias ei ole võimalik ära keelata inimese sõnavabadust, nagu ei ole võimalik nõuda ka sõnavagadust: kõik sõnad, mis jäävad seaduse piiresse, on vabad. Kõik teod, mis jäävad seaduse piiresse, on vabad. Kuid paraku on vabad ka kõik peades olevad mõtted, mis seaduse piiresse ei jää, sest neid päid ei õnnestu vastutusele võtta.

Isegi kui inimese sõnad ja teod näivad head, võib mõte olla kuri. Kuid võib olla ka teisiti – iga sõna, mis näib terav, ja tegu, mis näib häiriv, ei pruugi kuri olla. Kritiseerija, hindav arvustaja võib maailma rohkem paremaks muuta kui ennast imetlev loosungihõikaja. Kriitika võib olla mitte ainult sõna või mõte, see võib olla ka tegu.