Janek Mäggi: verejanulised meediatarbijad tuleb päevapealt ravile saata

Lapsepõlves vaatasin koos vanaemaga tihti tema fotoalbumeid. Küsisin talt, et miks nendel piltidel on nii paljud inimesed surnud? Vanaema seletas, et eluajal ei õnnestunud alati pilti teha. Need laibad, minu lähisugulased, olid siiski ilusad. Juuksed hoolega kammitud, korralik ülikond või kleit seljas, lilled ümber. Piltide üle on mul siiski hea meel, sest nad kajastavad toonast kultuuri ning osade lähisugulaste välimusest ei oleks mul ilma nende piltideta õrna aimugi.

Enam selliseid ilupilte ei tehta. Nüüd vaatavad meediast vastu ära rebenenud käed, purustatud pead, vereloigus tükkideks lennanud kehad. Nendelt inimestelt ei ole mitte keegi küsinud, kas nad tahaksid ehtida mõne võõrriigi populaarse uudisteportaali esikülge – tapetuna, vägistatuna, hulkuvate koerte poolt järatuna. Olen kindel, et nende testamentides sellist palvet ei sisaldu.

Ühest küljest on sõjakoleduste kajastamisel alati olnud halastamatust. Nõukogude ajal välja antud Teist maailmasõda kirjeldavates raamatutes oli samuti pilte, kus nt koonduslaagrite ohvritest oli alastipilte, mis pidid näitama vastase jõhkrust. Inimesed olid justkui anonüümsed, kuigi tegelikult nad ju ei olnud. Neil olid isa ja ema, sugulased ja sõbradki.

Enne minu laiba kilekotti toppimist ärge palun minu jäänustest pilti tehke

Enne sõda välditi meedias ka ilusate surnute nägude eksponeerimist. See ei olnud eetiline. Suur osa lugupeetud inimeste matuseid mööduvad kinniste kirstudega, on vaid mustvalge pilt seinal või kirstu ees, millel lahkunu vahel naeratabki. Surnu oli muutnud tabuks.

Nüüd on normaalne lihtsalt öelda: „Hoiatus! Artikkel on sobilik üksnes üle 18-aastastele lugejatele. Kinnitan, et olen vähemalt 18-aastane:..“. Reedel lugesin Õhtulehe veebiversiooni avapildilt kokku 7 laipa – ilma igasuguse hoiatuseta. Muidugi ma mõistan, et sündmusi on vaja kajastada, need ongi hullud. Aga mõtlen ka, kas mulle meeldiks olla väärikas eas lahkununa kammitud pea ja viisaka ülikonnaga puusärgis, lähedaste lilledest ümbritsetuna, või enne musta kilekotti toppimist ja ühishauda sattumist ilma kummagi silmata, hambad irevil mõnest kanalisatsioonikaevust taevasse ihkamas ning verejanulise meedia fotosilma läbi ERRi, Delfi või Postimehe infonäljaseid lugejaid lõbustamas? Paraku ei ole kumbki võimalus välistatud ja kummalgi puhul ei ole mul võimalust enne sündmuse toimumist valjuhäälselt protestida.

Paljudest ukrainlastest ja venelastest, kes sõja käigus on hukkunud, on saanud pekk rasvatihastele, kes on muutnud nad söödaks inimestele, kelle verejanu on suurem, kui nad endale iial on ette kujutanud. Kuidas muidu on kõige loetumate uudiste esireas just need, mida illustreerivad need kõige jõhkramate veretöödega pildid...

Kas koledusi tuleks kuidagi peita?

Küllap mitte. Kuigi delikaatsusest on sõja käigus saanud naljanumber. Sõja kajastamine ei näita mitte ainult tapjate ja mõrvarite erakordset jõhkrust, vaid meedia klikijanu ning lugejate ohjeldamatut verejanu.

Kõik, mis juhtub Ukrainas, võib juhtuda Eestis või ükskõik kus mujal. Mõnevõrra on muidugi teisejärguline, mis inimese, nt minu, maistest jäänustest saab. Olen korduvalt käinud Eesti tapamajades ja näinud oma silmaga loomi, kes enne gaasitamist hirmust kakavad, jalad harkis. Ning kuidas vabanemine on täielik, kui veri on välja voolanud. Poeletil kilepakendis ei pahanda notsud üldse. Inimesed mustas kilekotis ka mitte.