Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi: "Raha pärast töötaks küll!"

252
29.09.08, SL Õhtuleht, Janek Mäggi: "Raha pärast töötaks küll!" Oleme nagu Londoni uusvaesed, kes sõidavad peolt ära taksoga, kuid vahetavad esimese kvartali ääres takso bussi või metroo vastu.

Kui raha on vähe, on igavene häda. Pole süüa, pole midagi selga panna. Lõbutsemisest rääkimata. Kui raha on liiga palju, on jälle häda. Vähe on inimesi, kes oskavad suure rahaga midagi tarka peale hakata, eriti kui ta tuleb ootamatult. Enamasti on muidugi vastupidi – läheb, aga ei tule suurt midagi.

Sageli on meie unistused seotud rahaga – kui raha pole, jäävad unistused täitumata. Ei tule toredat reisi ega uut autot. Uuest kodust rääkimata. Rahapuudus sööb närvid läbi. Mitte ainult tavalistel inimestel, vaid ka suurärimeestel, kes pankrotiga silmitsi seisavad.

Enamik inimesi mõtleb rahast rohkem, kui nad seda tunnistada julgevad. Siis, kui nädal enne palgapäeva peab tööpäevadel lõuna vahele jätma. Siis, kui pangakonto on tühi ning otsekorraldused ja püsikorraldused jäävad täitmata. Siis, kui tahaks õhtul välja minna ja selleks peab kiirlaenu võtma. Sest elada tuleb nüüd ja kohe. Täiega. Alati.

Kui vaadata, millele ühiskond kõige rohkem tähelepanu pöörab, siis on need teemad raha ja seks – või nende kahe asja sublimatsioonid – edu, ilu jms. Ja nii imelik kui see ka ei ole, väljendavad kiirlaenud meie suhtumist mõlemasse – kiire raha, kiire seks ja vahet pole, mis pärast saab.

Mõni moralist küll kurjustab, et peab ikka säilitama kainet mõistust, aga võtmise hetkel on pea kuum. Tunne, et homme on ka päev, tekib sageli alles siis, kui see päev käes on.

Kergelt tuleb, kergelt läheb

Laenud lähevad halvaks nagu suhtedki. Sest palju sõltub sellest, kuidas nad alguse saavad. Kui pangad inimestele raha kätte ja suhu toppisid, võtsid laenu ka need, kes ei oleks tohtinud võtta (ja kellele ei oleks mitte mingil juhul tohtinud anda!). Suhe, mille nimel peab kõvasti vaeva nägema, on ju palju väärtuslikum kui see, kus üks pool ennast ühemõtteliselt välja pakub. Või see ainult tundub nii?

Nagu Indrek Neivelt hiljuti märkis, oli suur osa Eesti majanduskasvust Skandinaavia pankade juhtimisviga. Näiline. Trikk. David Copperfieldi mustkunst, mitte päris asi. Laen, eriti tarbimislaen on väga tihti pigem mustkunstlik võimalus – nagu saad, mida tahad, aga nagu ei saa ka – suppi enam pole, aga ikka oled võlgu.

(Kiir)laenudega ongi see lugu, et nad ei lahenda probleemi, vaid lükkavad seda edasi. Tõsi, mõnikord on probleemi lahendamiseks vaja võita lisaaega. Kuid probleemide ennetamiseks ja vältimiseks tuleb siiski mõelda pikaajaliselt.

See, mis täna näib lahendusena, võib tegelikku lahendust edasi lükata – isegi määramatusse kaugsesse. Kui 1000kroonisest laenust saab 2500kroonine laen ja seda kuude, mitte aastatega, on midagi viltu. Just laenuvõtja jaoks.

Laenuandja jaoks ei pruugi see isegi nii superkasumlik olla, sest väikeste laenude haldamine on kulukas ning reeglina laenukahjud suured. Parem on laenata 100 000 krooni kui 1000 krooni, sest kulu on sarnane. Kuid laenuvõtja jaoks on see mõrv, just protsentuaalses mõttes.

Kes tahab saada uusvaeseks?

Kõige kurvem ongi see, et (kiir)laenud kuuluvad kategooriasse «Emotsionaalne reostus ja paljaks kistud inime», millest Tiina Jõgeda minu meelest ülitabavalt viimases Eesti Ekspressi Areenis sama pealkirjaga essee kirjutas.

Ma olen sageli mõelnud, et laen on üks ebavajalikumaid illusioone elus üldse. Olgu see krediitkaart, kodulaen või piikspiikslaen enne ööklubi. Meil tekkib korraks

tunne, et me oleme rikkad – võime käia peenes restoranis, elada uhkes kodus või teha sõbrale või sõbrannale välja. Tegelikult võib-olla ei või.

Sest, oh häda ja viletsus, see laen tuleb ka tagasi maksta. Ja siis me avastame, et me oleme nagu Londoni uusvaesed, kes sõidavad peolt ära taksoga, kuid vahetavad esimese kvartali ääres takso bussi või metroo vastu. (Selgituseks: uusvaesed on vaesunud aadlikud, kes häbenevad oma staatuse muutust ja püüavad näida sellena, kes nad tegelikult (enam) ei ole. Sageli ongi vaesumise põhjuseks olnud üle võimete elamine.)

Laenude vastu on tegelikult ainult üks rohi – tuleb teha tööd ja teenida raha. Kusjuures, raha teenimine on palju lihtsam, kui laenude võtmine ja pankade või muude finantsvahendajate intressidega nuumamine. Eriti väikeste summade puhul. Kodulaenu tasub ikka võtta (kui seda veel keegi annab!), sest kui 20 aastat raha koguda, jääb elu vahepeal elamata. Kuid väiksemate laenude puhul on ikka lihtsam keskenduda tõsisemale töötegemisele, kui tarbimiskihk ületab reaalset sissetulekut. Selleks, et raha saada, on kõige parem ikkagi teha tööd. Enda raha kulutada on väga palju odavam, kui põletada teiste oma.