Janek Mäggi: Eestis on valitsus otsustanud, et talle meeldib väga, et kogu ühiskonnal on üheaegselt närvid täiesti läbi

2000. aasta ja 2008. aasta paiku olnud majanduskriiside ajal jõudsid läänemaailma ettevõtted järeldusele, et palkade kärpimine on pigem kehv mõte. Isegi kui kõik inimesed on näiteks 10%-lise palgalangusega nõus, on peale seda kogu organisatsioon stressis, kõik teevad kehvemini tööd ning kokkuhoid on väike või olematu.

Oluliselt tõhusam on kulude kasvu pidurdamine iga hinna eest ajani, kui tulud seda lubavad. Kui tuleb palgakulusid vähendada, tähendab see, et kõigil inimestel ei ole piisavalt tööd ning need, kellele ei ole, tuleb koondada. Selliseid inimesi ei ole mitte ainult erasektoris, vaid on vähemalt sama palju ka avalikus. Alati ei tähenda see, et nad halvad või laisad, vahel lihtsalt kaob töö ära ja ongi mäng läbi.

Eestis on valitsus otsustanud, et talle meeldib väga, et kogu ühiskonnal on üheaegselt närvid täiesti läbi. Las jauravad ja uluvad, meil on vaja eelarve tasakaalu ajada! Eesmärgile vastu vaielda ei saa, sest arulage laristamine, kui raha ei ole, viib musta auku. Mõistetav julgeolekukulude hüppeline kasv on selle augu juba tekitanud.

Riiki efektiivsemaks teha tuleb samuti, kahe riigipalgalise inimese asemel võib jääda nt üks – osa kokkuhoidu tekib sellest, et kõike, mida täna tehakse, ei olegi vaja teha ning teine pool sellest, et inimesed nii riigi kui ka erasektoris peavadki kiiremini liigutama, eriti kui aeg on närune. Hetkel on ta vastikult närune.

Ülimalt suured võimalused kokkuhoiuks annaks riigile indekseerimise lõpetamine, mis oleks loomulikult erakordselt ebapopulaarne (nt pensionid ja osad palgad ei tõuseks kindla protsendi võrra igal aastal), kuid annaks valitsusele võimaluse öelda, et tõusevad küll, aga väiksemas mahus või siis ei tõuse üldse või koguni vähenevad.

N-ö täiesti lukus eelarve, kus valdav osa eelarvest tuleb kokku iseenesest (seadustest tulenevalt) ja otsustamiskoht puudub, on väär ja ei võimalda kujundada ajakohast rahanduspoliitikat. Vahel on lihtsalt nii, et aastaid kehtinud reeglid enam ei toimi ja siis tuleb luua uued.

Kuigi tark mõte ei ole rahvast narrida erinevate nimede all totrate maksudega. Iga uue nimega raharöövel sandistab vaimselt, kuid riigi rahandust korda ei tee. Täna on riik nagu ahne šveitser, kes laseb inimesi restorani ainult väga korraliku jootraha eest, kuid lauda istunutele ütleb kelner, et mitte ainult kana ei ole otsas, vaid ka vesi ja leib ning muud pakkuda pole.

Nudistamata inimesed, kellel on piisavalt tugevad sarved, saavad rasketes oludes hakkama ja suudavad ennast kaitsta. Riik, mis ei lollita inimesi, pole ebaviisakalt ahne, motiveerib ettevõtlikke rohkem ette võtma. Rikkad inimesed tasub ära kannatada, nad annavad kogu ülejäänud ühiskonnale kordades parema elukvaliteedi.

Valitsust tuleb siiski kiita, et ta tahab korras rahandust ka viletsal ajal. Tee selleni on kulude kasvu piiramine kuni tulude kasvuni, ebavajalike tegevuste lõpetamine ning absoluutselt kõigi kulude vajalikkuses või vajalikus mahus alaline kahtlemine. Ei tasu mõelda, et sõda tuleb igal juhul. Võib-olla teda ikkagi ei tule.