Vabamüürlased, kristlased ja kuri isa

Inimesed on aastatuhandeid koondunud sotsiaalsetesse gruppidesse – olemasolevatesse ja loonud uusi – kuuluvus loob turvatunde. Gruppide sees on püütud kehtestada kindlad kooseksisteerimise reeglid, käsud ja keelud, millele kõik grupi liikmed peavad alluma. Riik ja seadused on ehe näide.

Aja möödudes selgub, et kõik grupi liikmed reeglitele ei allu. Tee või tina. Tapmine on ühiselt keelatud, aga keegi tapab ikkagi. Koguni mitu ja lõikab veel tükkideks ka. Kõik ei mõtle ühtemoodi. Me saame asjadest erinevalt aru.

Sotsiaalse grupi tugevus on ühekuuluvustunne, milleks on vaja sümboleid: lippe, vappe, hümne. Kuid kui me mõnda sellisesse grupi kuulume (oleme nt Eesti Vabariigi kodanikud), hakkab osadel seal ikka midagi häirima. Tekivad konfliktid ja jamad, mille tõukejõuks on inimeste erinevad isikuomadused, mitte sotsiaalse grupi eripära.

Mida suurem on grupp, seda rohkem ta peegeldab ühiskonna läbilõiget. Kui Eestis on mõni pedofiil, on mõni pedofiil ka katoliku kirikus. Kuid see ei tähenda, et kõik eestlased on pedofiilid või et kogu katoliku kirik tuleks seetõttu maapealt ära pühkida.

Reetur loob oma reeglid

Inimene on mitmepalgeline patukott, reeglitest üleastuja. Miks? Sest sotsiaalse grupi reeglid ei pruugi meile lõpuni sobida. Mõned reeglid on lausa jaburad, aga me peame neid väliselt tunnustama, kui tahame gruppi kuuluda. Muidu heidetakse välja. Ja me tahame, sest kuulumine on kasulikum kui mittekuulumine. Seepärast me ütlemegi, et maksame oma palgast parteimaksu, aga tegelikult ei maksa.

Me teeme salaja seda, mida avalikult taunitakse või ise taunime. Me laseme enda paista sellena, keda meist oodatakse, et me oleme, kuigi me tegelikult seda võibolla ei ole. Me suudame mõista, mida avalikkus meilt ootab, kuigi enamik neist, kes meilt midagi nõuavad, seda ka ise võibolla ei tee ega järgi. Meid häirib silmakirjalikkus, kuigi teiste meelest oleme seda ka ise – enda meelest loomulikult mitte.

Martin Luther hülgas katoliikluse, kui ta 31. oktoobril 1517 naelutas Wittenbergi linnakiriku uksele oma 95 teesi, ja sattus reeturina kirikuvande alla. Reetmine on iga sotsiaalse grupi jaoks andestamatu kuritegu, kuigi need, kes reedavad, leiavad, et nad on saanud valgustatud ja koguvad sageli ka järgijaid. Osade meelest oli Luther reetur, teiste meelest tõekuulutaja ja prohvet.

Sotsiaalsed grupid on näiteks perekond, suguselts, riik, sõpruskond, küla, linn, rahvas, erakond, kirik, klubi. Üks selline sotsiaalne grupp on ka vabamüürlus, millest viimasel ajal on väga palju juttu olnud. Vihje ja sellele järgnenud "nõiajaht", et Tallinna praost Jaan Tammsalu võib olla vabamüürlane, raputas kirikuringkonnad põhjalikult läbi.

Tormituul räsis mitte ainult EELKd, mille 30 vaimulikku peapiiskopile ühispöördumisega välja tulid. Olulise avalduse tegid ka baptistid – keelasid oma pastoritel ühemõtteliselt kuuluda vabamüürlaste kui salaorganisatsiooni liikmete hulka. Kuigi – välisel vaatlusel võib tõesti paista ka kirik salaorganisatsioonina, mille kohta on väljaspool kirikut igasugu legende, mis koguduse liikmetele tunduvad absurdsed. Kes on Jumalat näinud? Mis imelik riitus see palvetamine on? Ja veel põlvili? Armulauast rääkimata. Saab vereks ja ihuks? Appi!

Hiljuti lahvatanud skandaalis on tahke rohkem kui üks. Vabamüürlaste ajaloos on seiku, mis organisatsioonile au ei tee. Vabamüürlaste seas omal ajal populaarsed ametid, orjapidajad ja mereröövlid, on tänapäeval taunitud. Taskuvaraste ametühingut avalikult ei soositaks, kuigi selline võib varjatult ju ka olemas olla.

Küsimus pole, kas USAs populaarses vabamüürluses, kus elab 6st miljonist maailma vabamüürlasest umbes 4 miljonit inimest, on "midagi kahtlast" või ei ole. Sellele küsimusele on avaliku informatsiooni põhjal ammendavalt ja adekvaatselt vastata raske.

Vanemate patud laste kaela

Peaküsimus on ühe sotsiaalse grupi (EELK) sisereeglites, mis praegusel juhul on haaranud endasse ka teise sotsiaalse grupi (kristlased, kuhu ka EELK kuulub) ja võibolla ka osa ühiskonnast (nt vabamüürlased). Praegu lihtsalt on mitu sotsiaalset gruppi segunenud ning nende reeglid on osapoolte hinnangul vastukäivad. Kõik nii siiski ei leia. Nagu ka Jaan Tammsalu.

Võib vaielda, kas katoliku kirikul on õigus omada seisukohta, et abort, raseduse vältimine ja eutanaasia on patud (jumalale mitte meelepärased teod), kuna ka mõned kiriku liikmed võivad olla teist meelt, kuid kui reeglid (või seadused) on kehtestatud, tuleb neid ühishuvide tõttu järgida kõigil. Kes seda avalikult ei tee, lükatakse kõrvale.

Igal inimesel on õigus sotsiaalsele kuuluvusele, kui see ei lähe ühishuvidega, nt seadustega vastuollu. Paraku toob iga sotsiaalne kuuluvus kaasa kindla, väljakujunenud kuvandi. Tõnu Trubetsky ehmatas ise ka vist ära, kuidas reageerisid sõbrad ja meedia, kui ta Keskerakonda, kui ühe selgema ja väljakujunenuma identiteediga poliitilisse parteisse astus. Sama reegel kehtib kõigisse erakondadesse astumisele – erakonna kuvand laieneb ka sinule. Neid, kelle kuvand laieneb erakonnale, tuleb haruharv ette – nii võimsaid isiksusi on lihtsalt väga vähe.

Pikkade traditsioonidega organisatsioonid laienevad oma liikmete mainele ka kõik oma halvad küljed. See, mis kunagi mitusada aastat tagasi Ameerikas juhtus, on osa vabamüürlaste tänasest kuvandist. Kuigi lõpuni ei tea keegi täpselt, mis juhtus. Ajalugu käsitletakse vaatenurgast lähtuvalt ja need vaatenurgad võivad olla väga erinevad.

Nüüdisaegne ühiskond soosib sõna-, tahte- ja teovabadust, kuni see ei lähe vastuollu ühiselu reeglitega. Kuid tuleb aktsepteerida ka sotsiaalsete gruppide kehtestatud reegleid – mõnes peres isa lubab pojal piiramatult arvutis istuda, teises ei luba. Iga isa saab otsustada, millised on tema kodu reeglid. Teised võivad ju targutada, aga vaevalt see iseteadvale isale eriti korda läheb.

Autor ei ole vabamüürlane ega ole kunagi olnud.