Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia, valitsusasutuste ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi: "Ansip on tegija"

327
21.05.09, DELFI, Janek Mäggi: "Ansip on tegija" Ansipil on imepärane oskus välja öelda ka seda, mida kõik mõtlevad, kuid häbenevad sellest rääkida. Et mis siis saab, kui valijad minu mõtteid kuulevad! Peitusemäng ei ole kunagi kellelegi kasu toonud, ikka kahju.

Vaatasin videot, milles peaminister Andrus Ansip ärritunult selgitab, miks tõenäoliselt mingisugust uut koalitsiooni ei sünni.
„Ei ole nii, et meie nüüd võitlesime kõvasti, et pensione ei vähendata – kelle vastu te võitlesite?“ küsib Ansip. Neid, kes tahaksid valitusvastutust võtta, on praegu vähe, kuid neid, kes tahaksid valituses olla, neid ikka leiab, räägib peaminister. Jutt käib Rahvaliidust.
Ansipile ärritumine sobib, mõjub sümpaatselt. Üleolevus on kadunud. Ta näitab välja, et pole siin midagi ülearu arutada. Et küsimus pole enam valimislubaduste täitmises, vaid ellujäämises. Ansip on tark ja kaval. Ei jää ta enam alla ei Mart Laarile ega Edgar Savisaarele. Oma poliitilistele vastastele on ta osanud alati vastata, kuid nüüd on ta saavutanud ka kogemuse, kuidas dinosaurustega võidelda nii, et nad sind ära ei söö.
See, et kaks kolmandikku rahvast ei ole praegu valitsusega rahul, on loomulik. Olukorras, kus raha ei ole, töötute armee suureneb jne, on rahulolematus iseenesest mõistetav. Ja nõus tuleb olla ka sellega, et kui jama on majas, on imelik, kui keegi esitab seisukohta „Aga seda teemat me ei aruta!“.
Ansipil on imepärane oskus välja öelda ka seda, mida kõik mõtlevad, kuid häbenevad sellest rääkida. Et mis siis saab, kui valijad minu mõtteid kuulevad! Peitusemäng ei ole kunagi kellelegi kasu toonud, ikka kahju.
Avameelsed inimesed saavutavad alati rohkem, nad ei jää reeglina „vahele“, nad peavad vähem sõnu sööma. (Kuigi peaministrite puhul on see sageli ametiga kaasas käiv paratamatus, sihiteadlik kassi-hiiremäng.)
Ansip on muutunud avatumaks. Kriis on teda kõvasti harinud. Just selles mõttes, et alati eksisteerib risk, et ajad võivad minna halvemaks. Tõenäoliselt järgmise buumi kõrghetkedel, kui eufooria sarnaneb taas kord narkootilise joobega, on just Ansip see, kes kutsub rahvast mõistusele.
Kui ma 1997. aastal Eesti Ühispanka tööle läksin, oli toonase majandusbuumi kõrghetk. Palju rumalaid otsuseid tehti kõikides pankades. Kuid see, mis järgnes pärast musta oktoobrit, erines nagu öö ja päev ajast, mis oli enne seda.
Pangad kukkusid kokku nagu WTC tornid pärast lennukite sissesõitmist (Maapank, Forekspank, ERA pank, EVEA pank). Kõik, kes siis pangas töötasid, said eluks ajaks kogemuse, mis tähendab, kui meeleolu muutub. Kui hinnang varade väärtusele kukub kümme korda ning kasvuootused ei muutu mitte ainult valeks, vaid purustavad lisaks illusioonidele ka elu (pankrotid jms).
Kuid üks asi on näha majanduslangust äris, teine asi riigis. Ansipil on endise Tartu Kommertspanga pankrotihaldurina küll laipadega tegelemise kogemus, kuid riigi puhul on asi keerulisem – riik peab ellu jääma ja olema teovõimeline ka pärast ravi. Koomas riigist on tema kodanikele vähe abi.
Riigi tervendamine toob Ansipile hunnitu kogemuse ning kui ta sellega hästi hakkama saab (ja nähes tema teotahtelist pragmatismi, võib seda uskuda), kogub ta tulevikuks erakordse poliitilise kapitali. Mart Laar ja Edgar Savisaar saavad siiani toetuda minevikukogemusele ja kinnitada, et nad teavad, kuidas asjad käivad. Ja küllap teavadki, kuigi teistel ei olnud lihtsalt võimalust proovida.
Peaministritoolil püsimine on juba iseenesest paras kübaratrikk. Juhan Parts andis omal ajal ehk liiga kergelt alla. Rõhus põhimõtetele ja väärtustele, nagu praegu sotsidki. Ansip on osav (ja välise vaatluse põhjal tundub, et siiras) mängur, kes ei anna alla ka siis, kui tal paar nuppu või vigurit vähem on.
Alati võib ju olla, et vastane on osavam ja sa kaotad ikkagi, kuid Ansip mängulauda segi ei löö, kui teeb kas rumalusest või mõtlematusest või hooletusest mõne vale käigu, mille peale vastane kombinatsiooni teeb. Ta mängib lõpuni. Viimse käiguni välja. Sest kunagi ei tea, millal mänguõnn pöördub. Ta on omandanud martlaarilikud maneerid ja edgarsavisaareliku kombineerimisoskuse.
Andrus Ansip on astunud Eesti poliitiliste dinosauruste klubisse. Ja praegu tundub, et pürgib värske näona selle klubi presidendiks. Teised ei ole suutnud kõigile teistele nii osavalt ära teha. Nagu loomariigiski – ellu jäävad ja järglasi saavad kõige tugevamad. Ansip on tegija.