Janek Mäggi: tekst on surnud, elagu inimene

Ettevõtted otsivad kogu aeg võimalusi, kuidas muuta tööprotsessid kiiremaks, mugavamaks ja kasumlikumaks. Sageli tundub, et uued võimalused tulevad järsku ja ootamatult, kuigi see ei vasta tõele.

Võimalused kasvavad alaliselt, kõik muutub iga päev võrreldes eilsega natukene paremaks, kuni korraga märkad, et on toimunud väga suur hüpe – eriti kui mõni uus idee tuleb turule tervikuna, nagu kunagi iPhone ja nüüd siis tehisaru.

Intellektuaalse töö tegijate jaoks on muutunud palju. Tuimalt öeldes: tekst on surnud. Kui varem kahtlustati eriti poliitikuid, et nad kasutavad variautoreid, siis tänaseks väga suur osa inimesi oma peaga enam ei mõtlegi: see on lihtsalt täiesti mõttetu. Variautorit (loe: tehisaru) kasutavad ka need, kelle oma mõtted on oluliselt originaalsemad kui tehisaru omad. Saab kiiremini, saab elada laisemalt ja lohakamalt.

Kõik tekstid, mis on kirjutatud tehisaru võidukäigust alates, on kahtlased. Nad on nagu kaasaegsed postmargid, millel ei ole taga liimi, millelt kirja saatja on keelega üle tõmmanud. Kas see on probleem, sõltub sellest, milleks konkreetne tekst on loodud.

Reisiprogrammi tegemiseks ei ole vaja ennast piinata ega kulutada tunde, et teada saada seda, mida tehisaru teab vähem kui minutiga ja oluliselt süsteemsemalt. Tehisaru on siiski väga palju targem, nutikam, analüüsivõimelisem, taibukam ja loovam kui enamik inimesi. Sest enamik inimesi on mõttelaisad, jooksevad rumalate trendide järgi ning raiskavad oma aega ja elu tühjale-tähjale. Tark inimene rakendab tehisaru kõrval oma mõistust vähemalt sama intensiivsusega kui seni ning veel targem oleks ajule gaasi anda. Võita on palju.

Tõlkimine ei ole samuti enam see, sest tehisaru on niivõrd palju suurema andmetöötlusvõimega kui inimene. Suuri kunstilisi tabamisi valdav osa tõlgetest ei vaja ning mingit liiki tööd pole enam ratsionaalne ise teha. Mõni suvemajaomanik võib ju oma kolm halgu kirvega lõhkuda, kuid terve mõistusega talumees kasutab puulõhkumismasinat, sest tööd on palju ja seda tuleb teha kiiresti. Kaasaarvatud selleks, et püsida konkurentsis.

Teksti ei tapnud mitte tehisaru, vaid inimeste leidlikkus „laenata“ teiste mõtteid nii, et paista isetargemana. Kuidas uskuda presidendi, ministri või vallavanema mahaloetud kõnet – mis tagab, et ta suutis ise jõuda selliste lummavate kujunditeni või et tal on vähemalt nutikad nõunikud ja kõnekirjutajad, kelle särtsakatest ideedest riigijuhid tuge saavad?

Juba aegade algusest on ainukene „päris kõne“ see, mis on räägitud peast. Loomulikult ette valmistatud, kuid tõendatavalt sisaldab esitatu ka kõneleja omi mõtteid. Uuel ajal saab sellest aga standard. Robotit ei ole vaja Kadriorgu, Toompeale ega Vabaduse väljaku paraadile – vaja on inimest.

Kõiksugu uued tööriistad on muidugi meeldivad. Kui saad sirbi asemel kombainiga vilja võtta, on see ikka hoopis teine asi. Masina kasutuselevõtuga kaasneb muidugi ka ahnus – kui sul juba kombain on, ei ole mõtet harida ainult 100 hektarit, parem on ikka harida 1000 või koguni 10 000 hektarit. Kombaini raha on vaja tagasi teenida.

Ma olen üsna kindel, et tööd vähemaks ei jää, seda tuleb hoopis palju juurde. Uued võimalused. Ahnus kasvab hüppeliselt. Kõik uus, millega turg ei ole küllastunud, meelitab ligi neid, kes liiguvad sinna, kuhu liigub raha – kiiresti ja kohe. Hetkel liigub raha kaitsetööstusesse ja tehisarusse. Muud tegevusvaldkonnad on justkui mõttetud, keegi ei vaimustu neist.

Nagu dot-com'i buumi ajal (2000. aasta paiku) väideti, et kõik firmad, kes ei ole internetis, on homme surnud, väidetakse nüüd sama tehisaru kohta. Kes ei kasuta, on homme surnud. Tegelikult aga juhtub see, et tehisaru vaimustus läheb ärilises mõttes üle. Inimesed kasutavad seda nagu oma nutitelefone – ei kujuta enam elu ette ilma Wise'i või Google'ita, kuid ei pea seda millekski eriliseks, vaid iseenesestmõistetavaks.