Janek Mäggi: Eestit demokraatia ei huvita

Eestil ei ole välispoliitilist nägu ja iseloomu. On kulgemine tõmbetuultes — üle karide. Vähemalt siit, Eestist vaadates tundub nii. Välisminister võib ju kuu aega järjest anda sadu intervjuusid, kuidas me “võitleme” ja tähtsate inimestega kohtume, et päästa 7 õnnetut ratturit, kuid milline on selle tegevuse sõnum maailmale?

Kas Eesti Vabariik on väike, igav ja hall, Euroopa Liidu ja lääneriikide poolt heakskiidetud tavasid ja kombeid järgiv riik, mis sõnades mõistab diktatuuri ja diktaatorid hukka, kuid tegudes mõistab neid ning vahetab nende igikestvate juhtidega ordenid?!

Kasahstani presidendi Nursultan Nazarbajevi Eesti visiit tekitas nõukogude nostalgia vihkajates tülgastust. Muidugi, juba 12 aastat tagasi kutsus tollane president Lennart Meri välisminister Raul Mälgu poolt üle antud kirjas Nazarbajevit Eestisse. Tal jagus Eestile toetust hetkedel, mil me seda hädasti vajasime.

“President Nazarbajev meenutas oma külaskäiku Tallinna 1994. aastal ning ka teisi kohtumisi Eesti presidendiga mitmetel rahvusvahelistel foorumitel. Samuti avaldas ta tunnustust Eesti reformipoliitikale. Nursultan Nazarbajev toonitas, et Kasahstani otsetee Euroopasse läheb Baltimaade ja Eesti kaudu,” seisis välisministeeriumi 2. märtsil 1999 edastatud kõrgelennulises pressiteates.

Kasahstan on selle 12 aasta jooksul teinud mitmeid muljetavaldavad “reforme”. Just poliitilisi. Nazarbajev on võimul niikaua, kuni tervis lubab — sest rahvas tahab ja rahva tahte vastu ei saa. Eesti kaudu muidugi Kasahstani otsetee Euroopasse läinud ei ole. Pigem on Kasahstani teed Euroopasse sillutanud Sacha Baron Coheni loodud Borati tegelaskuju, mille kaudu oma naabrist Hiinast pindalalt vaid 3,4 korda väiksem, kuid rahvaarvult 71 korda väiksem riik on kuulsust kogunud. Kasahstan on “kuulus ja kummaline” riik, millest väljaspool endise NSV Liidu piire teatatakse pigem vähe, ja kui teataksegi, siis ehk ärivõimalusi, mitte kultuurisaavutusi või -pärandit.

Eesti välispoliitika viiest eesmärgist 2 kõlavad järgmiselt: “4. Eesti mõjukus ja hea maine; 5. Demokraatiat, inimõigusi, õigusriigi põhimõtteid, majandusvabadusi ja arengut edendav väärtuste ruum”. Head suhted Kasahstani, Hiina jt poliitilist demokraatiat mitte viljelevate riikidega hoiavad Eestit mõjukana ja ma julgen arvata, et ei kahjusta ka kuidagi Eesti mainet (sest me teeme seda ju ameeriklaste, inglaslaste, saksalaste ja prantslaste eeskujul), kuid ei näita ka meie erilist selgroogu (mis kõigile, kellel see selgroog on olnud, on kahjuks tulnud).

Avameelselt mõeldes — kas meil ongi üldse õigus mõelda, milline demokraatia või diktatuur või riigikord ühes või teises riigis on või olema peab? Kas meie tõde on õigem ja parem kui kellegi teise oma? Küllap on ta samuti poolik, kui mitte veerandik.

Tegelikult tõi ju Iraagi sõda kaasa kaose. Demokraatiat viia on sama raske kui uskugi. Ristisõdijad ei tulnud meile usku tooma, vaid usk oli ettekääne anastamiseks. Demokraatiast on saanud samasugune usk, mille nimel tapetakse ka riigijuhte (nt Saddam Hussein, olgugi mõrvar, diktaator). Kusjuures demokraatiakirg lõi ameeriklastes lõkkele alles siis, kui suhted Iraagiga jahenesid.

Prantslastel olid Iraagis omad huvid ning tüli NATO relvavendade vahel läks nii kaugele, et USAs muutsid french fries’id freedom fries’ideks (prantsuse friikartulitest said äkki vabaduse friikartulid). Kui ikka oma firmadel on naftatornid püsti ja õlipütid laokil, ei huvita mitte kedagi (ei Sarkozyid, Obamat, Merkelit ega Cameroni), et rahvas võõras riigis nälgib ja pannakse iga ebakohase lause eest vangi, olemata lõpuni veendunud, et ta selle lause üldse öelnud on. Põhja-Korea meile ju tegelikult korda ei lähe. Häda on vaid siis, kui ta teisi ähvardab. Isegi Valgevene mitte. Kirume küll, aga midagi ei tee.

Rahvusvaheline poliitika ei seisa tõe ja õiguse eest. Mõned inimesed võib-olla (vähemalt enda arvates) seisavad, aga nende jõupingutused jäävad napiks. Tegelikult ei ole lühikese ajaga (aastakümnetega) võimalik ühtegi riiki oluliselt demokraatlikumaks muuta. Isegi revolutsioon ei aita. Venemaal ei ole tõesti enam tsaari, kuid kui päris aus olla: võib-olla vahetusid vahepeal lihtsalt dünastiad ja veresuguluse asemel on tulnud hingesugulus? Putin on isa ja Medvedjev poeg?

Eestil ei ole välispoliitilist nägu ja iseloomu. On kulgemine tõmbetuultes — üle karide. Vähemalt siit, Eestist vaadates tundub nii. Välisminister võib ju kuu aega järjest anda sadu intervjuusid, kuidas me “võitleme” ja tähtsate inimestega kohtume, et päästa 7 õnnetut ratturit, kuid milline on selle tegevuse sõnum maailmale? Igal sõnal on kaal. Eestlaste “hinnasildistamise” oht on olemas, kui kasutada peaministri sõnu.

Me “poeme” neile, kellele pugema ei peaks, sest meile tundub, et nii on vaja — sellest võib kasu olla. Aga kas me saaksimegi teisiti? Ega väga ei saakski. Kõik, ka kõige suuremad, vägevamad ja demokraatlikumad riigid teevad nii. Vahel viskab hiiglastel muidugi üle ka, nagu president George Bushil peale 11. septembrit 2001, mis viis Iraagi sõja ja miljardite dollarite põletamiseni. Kuid teisest küljest (kui olla küüniline) voolasid need miljardid USA majandusse tagasi, tõid kaasa majanduskasvu, mille vilju meiegi kaudselt nautisime…

Seda, et Eesti on riigina avalikult silmakirjalik (teeme nägu, aga kõik teavad, et see nägu on võlts), on tundlikel inimestel raske taluda. Võib-olla peaksime vähemalt siseriiklikus avalikkuses olema vähem paatoslikud, vähem kuulutama “absoluutset tõde”, olema emotsionaalselt siiramad? Iseenda ülekavaldamine võib ju õnnestuda, kuid kogu rahva mitte.

Selliseid, kes saaksid visata esimese kivi, ei ole just palju. Teoloogidele meeldib rääkida lugu, kuidas Jeesus, kui tema juurde toodi patult tabatud naine, ütles: “Kes on patuta, visaku esimene kivi!” Ja järsku lendas kivi Jeesuse seljatagant naisele otse vastu pead ja ta kukkus surnult maha. Ning Jeesus hõikas üle õla: “Ema, ma ju ütlesin sulle, ära sega ennast sellesse asjasse!”

Eesti ei ole Jeesuse ema — ning võib-olla ei tasu meil end ka temana reklaamida.