Janek Mäggi: "Inimesed, peame kokku hoidma!"

Suured ajalehed on jäänud kohati nii õhukeseks, et ei saa enam aru, kas tegu on kord kvartalis ilmuva vallalehe või üleriigilise päevalehega.

Rahandusminister Ivari Padar räägib entusiastlikult, kuidas järgmise aasta riigieelarve võib ka mõne miljardi krooniga miinusesse minna. Vajadusel avanevad riigi rahaaidauksed ja käiku lähevad reservid. Headel aegadel peab üle jääma ja halvematel aegadel saab varusid nosida. Mõistlik jutt.

Eesti-suguse väikeriigi majanduse tähtsamad kliimataadid on laenuraha ja riigi eelarvepoliitika. Pankadel on praegu närvid kaunis läbi, mistõttu raha pigem mädaneb mitme raudukse taga pangakeldris, kui tööd teeb ja intressi toob. Kui riik tõmbab ka võimalikult palju raha ringlusest välja, võib alajahtumine lõppeda külmumisega. Mida siis teha, et asi paremaks läheks?

Levinuim müüt, mis n-ö rasketel aegadel levib, on kulude kokkuhoidmine kui pääsetee tunnelist, kust valgust ei paista. See on umbes nagu viin, et kui ei ole surmatõbi, siis saab ikka viinast abi – nagu väidab tõenäoliselt ebatõene rahvatarkus.

Kulude kokkuhoid kui arstim on sama rumal mantra kui arutu kasvamine-laienemine-pürgimine ? la viie rikkama riigi hulka, kasvame aastas 50%, välisturgude kiire vallutamine jne.

Kulude kokkuhoid ei anna tavaliselt kunagi jätkusuutlikku efekti, kui organisatsioon on enne «kaalujälgimiskampaania» algust normaalselt toiminud. Miks?

Jagame riigikogu palga kahega

Alustame töötajate koondamisest. Koondama hakatakse väiksepalgalisest inimesest, sest koondavad ju juhid – kui mitte päris tippjuhid, siis osakonnajuhatajad vähemalt. Kes see ennast – nii tublit ja tarka – ikka lahti laseb. Seega, keskmine palk tõuseb. Koondatavad on tavaliselt töömesilased, alles jäävad juhid, kes mõnikord ei oskagi tööd teha.

Tunnustatud halvas seisus ettevõtete saneerijad kinnitavad, et koondamist tuleb alustada suurepalgalisest – siis keskmine palk langeb, efektiivsus suureneb ning alati on altpoolt kedagi edutada. Kuna kala hakkab mädanema peast, siis on kõige targem pea esimesena ära lõigata – kui ta juba haiseb. Ettevõtte ja riigi puhul on sama lugu.

Väga heal inimesel on kalduvus tunda, et ta on asendamatu ja ta tunneb end kindlalt. Kuid sellised inimesed muutuvad organisatsioonis tihtilugu ülekvalifitseeritud tööjõuks – liiga kalliks ja koormavaks. Alati on keegi, kes tahab areneda ja on nõus tippjuhi tööd tegema kaks korda väiksema palgaga. Tean mitut sellist väljavahetamisjuhtu viimasel aastal.

Näiteks riigikogu liikme palga võiks minu meelest vabalt kahega jagada ja me leiaks Eestist kindlasti sama palju ja sama kompetentseid inimesi, kes teeks päris kaua väga innustunult seda tööd. Tõelise pühendumusega ja ilma mingi virinata. Kuni nad söövad end sama täis kui praegune koosseis. Ja kõik algab jälle otsast peale.

Meie põleme, meie sureme!

Palkade kõrval minnakse teiste töötajate heaolu vähendavate asjade kallale. Preemiat ei saa. Suvepäevi ei tule. Kohv muutub tasuliseks. Pastakaid saab kahe asemel ühe. Koolitusi ei tehta. Kogu organisatsioonil on närvid täiesti läbi. Kõik tahavad ise ära minna. Töötegemisele ei taha keegi mõeldagi. Mitte mingisugust motivatsiooni ei ole.

Mäletan 1990. aastate lõpu kokkuhoiuaegu ja siis just nii juhtus. Kandvad jõud lahkusid ja alles jäid laisad, rumalad, karjeristid ja nahahoidjad – inimesed, kes hoidsid oma toolist kinni, intrigeerisid, püüdsid teisi üle mängida jne. Raputada saanud organisatsioonide stabiilsuse tagasisaamine võttis aega aastaid. Nad said end korda buumi kõrg-hetkeks ja kukuvad nüüd võib-olla samadel põhjustel põrmu.

Ja viimaks – turundus. Suured ajalehed on jäänud kohati nii õhukeseks, et ei saa enam aru, kas tegu on kord kvartalis ilmuva vallalehe või üleriigilise päevalehega. Kas keegi ei taha enam midagi müüa? Tegelikult on ju vastupidi!

Hiljuti rääkisin ühe Eesti suurettevõtte tippjuhiga, kes tõdes – algul ta mõtles, et reklaam enam ei tööta –, kasvuefekti pärast kampaaniat ei olnud. Ta otsustas enam mitte reklaamida – kuid siis oli kukkumine päris suur. Reklaam töötab küll, kuid vastavalt oludele. Praegu on olud aastatagusega võrreldes üsna erinevad.

Ometi – kokkuhoidmise vajadus on suur – selleks, et pikka aega elus olla. Kuid see ei tähenda sugugi seda, et kustutada ära kõik, mida või keda kustutada saab. Vastupidi – see tähendab organisatsiooni ühtekuuluvustunde suurendamist, mis aitab edasi. See on nagu omal ajal laulev revolutsioon – kuigi olud olid kehvad, hoidsime meeleolu üleval. Tegime lapsi (ehk mõtlesime tulevikule). Ja tulime läbi.

Edukad on need ettevõtted ja organisatsioonid, kes lepivad väiksema tulemiga, kuid säilitavad kasumiteenimise võime tulevikuks. Tark taluperemees ei lammuta ju viljakuivatit maha, kui ühel aastal vili ikaldub. Ei lammuta isegi siis, kui ikaldub kolm aastat järjest. Ükskord tuleb päike ikka välja. Alati.