ROHELINE VÕI AHNE

Eestis on kaks häälekat huvigruppi, kes omavahel tänavalahinguid peavad. Rohelised ja ahned. Nende võitlus on halastamatu, karm ja primitiivselt üldistav.

Varsti ei ole Eestis alles enam ühtegi puud! Meil pole kunagi nii palju metsa olnud kui praegu! Rail Baltic hävitab meie maa! Ilma Rail Balticuta jäämegi kolkaks! 

Tasakaalu avalikes arvamustes ei ole, sest inimesed, kellel majanduslik huvi sõnasõjas osaleda puudub, kuid kes näevad, et teatavat progressi on vaja, ei taha kuulirahe alla sattuda. Ei ole mõtet väita, et puu on nagu kaalikas, millel lased suureks kasvada ja siis üles võtad ning ära sööd. Las kasvab, ta on ilus.

Kuid ei ole mõtet ka vastu seista nt tselluloositehasele, sest ettevõtlikud inimesed peavad sind kohe tagurlikuks puukallistajaks. Nii jäävadki võitlustandrile inimesed, kes vähemalt teistel midagi teha ei luba ning need, kelle jaoks pole justkui miski püha.

Eesti metsanduse järgmise arengukava (aastateks 2021–2030) väljatöötamisega kaasas käiv kirglikkus on tegelikult mõistetav. Otsustada, kas 49,3% Eesti territooriumist, mis on metsaga kaetud, on palju või vähe, ei ole lihtne. See, et autoga mööda Eestit sõita on ägedam, kui iga paari kilomeetri tagant pole mõnda “hammast” välja tõmmatud, on tõsi.

Kuid kas metsade raie vähendamine nt poole võrra on ka ratsionaalne? On see Eesti kõigi kodanike ühishuvi? Võib, aga ei pruugi olla.

Ärimeeste eesmärke on lihtsam kaardistada kui roheliste omi. Ärimehed tahavad majanduslikku edu, raha. Ettevõtluse puhul saab ju rääkida sotsiaalsest vastutusest ja muust, kuid see kõik on teisejärguline.

Vaevalt viimast kui üht rohelist ainult siiras soov päästa Eesti tagant kannustab. Motiivid võivad olla samuti omakasupüüdlikud. Omakasu võib olla ka emotsionaalne võit nende üle, kes Eesti koledaks raiuvad ning oma taskud raha täis topivad.

Metsanduse arengukava aastani 2030 algatamise töörühma kohtumise protokoll ja arengukava väljatöötamise protsess on avalik. Kõik inimesed, kes sellega tegelevad, on lausa nimeliselt teada. Kindlasti annavad nad endast parima, et arengukava saaks mõistlik.

Siiski on ülesanne läbi vaagida, mis on Eesti rahva jätkusuutlik huvi metsade majandamisel, väga raske. Hea oraator suudab suurt osa avalikkust veenda nii ühes kui ka teises, nagu oleme mõlema osapoole jutupunktidest juba teada saanudki.

Loomulikult on meil vaja metsi, kus matkata. Ja metsi, kus soovi korral jahti pidada. Ja metsi, kuhu inimene oma jalga (ülearu) ei tõsta.

Meil on vaja Eesti looduse erilisust hoida. Kuid meil on vaja teenida ka söögiraha, mitte lasta saaki raisku, kui omal on kõht tühi ja pere näljas.

Mets on väga poliitiline teema. 46% Eesti metsast, üle ühe miljoni hektari, on RMK hallata ning 5% metsamaad on veel riigi käes.

Mis ikkagi enam kui poole Eesti metsaga teha, selle üle otsustavad meie poliitikud ja ametnikud koguni topelt: esmalt seda, milline on Eesti metsanduspoliitika ning seejärel konkreetselt, mida riik oma käsutuses oleva metsaga teeb.

Rahva jaoks on oluline, et Eesti metsamajandus on tark ja mõistlik. Vaevalt suudavad need, kellele lihtsalt ei meeldi, et metsi maha võetakse, anda nutikat nõu, kuidas siis ikkagi toimida.

Ilma analüüsita seda teha ei saa. Ning vaevalt suudavad kasvu taotlevad metsaettevõtjad teha tasakaalustatud ettepanekuid, mille eesmärk on terve ja pikaealine Eesti, unustades oma majanduslikud huvid, mis selle eesmärgiga ei pruugi kooskõlas olla.

Avalik väitlus on nutikas viis, kuidas on võimalik tervel mõistusel saada võitu haigete tunnete üle nii, et haige mõistus ei lämmataks terveid tundeid.