SOLVAKE MIND, PALUN!

Avalik debatt toimib osapoolte huvisid rahuldavalt vaid läbi pöörase konflikti. Sõja. Mida rohkem verd lendab, seda parem. Vastast päris ära tappa ei tasu, muidu ei ole homme enam kellegagi kakelda. Aga tõsine mollisõit, mille tulemusel vastane peaks vähemalt oimetuma, on olümpiavõit. Loomulikult vastab oimetunu või tema lähikondsed koheselt samaga. Üleüldine õnnetunne ja pealtvaatajate katkematu aplaus on garanteeritud. Bravo! 

Mis kasu on jutust, et (pea)minister on teinud head tööd? Siis ta võiks ju jätkata. Sellist jama ei ole me kunagi tahtnud. Inimesed, kes tahavad ühiskonnas midagi muuta või korda saata, peavad olema valjuhäälsed ja teravad. Parem veel, kui on lärmakad ja vägivaldsed. Sest nad peavad saama kõik, mida nad enda omaks peavad, olgu raha, teine inimene, võim, au, kuulsus, oma arvamuse sajaprotsendilise kaanonina kehtestamine või mis iganes.

Arvamuspöörajad peavad esinema kindlas kõneviisis absoluutsete väidetega. Must olgu valge ja valge olgu must või vastupidi. Kes kohe põlvili ei lasku, saab tatikuuli. Ning nii nad jõuavadki revolutsioonini. Muudavad ära kõik ühiskondlikud (st avalikult lubatavad) traditsioonid, kultuurid, suhtumised. Viisid, kuidas tuleb mõelda ja kuidas tohib mõelda. Kuni tulevad järgmised, kes teevad sedasama. Eestis on kirjeldamatus hulgas oskamatust tõlkida tänane ajupesu vene/rootsi/saksa keelde ehk pesupulbrisse, millega võõrvõimud meie ajusid on aastasadade jooksul pesnud.

Naudime piinajaid

Nautigem inimesi, kes meid vaimselt piinavad! Kodukootud lämisejad ja mögiseijad ei õitsenud mitte ainult 1941-1944 või 1944-1991. Nende geenid elavad neis, kes püüavad eurokõntsaga palehigis rügades meie söötis arvamuspõlde väetada. Kahjuks padueestlase, olgu tema nimi Mõhk või Tölpa, Arvo Kukumäe tegelaskuju filmis „November“ või lihtsalt juhmard-tuhmard, verre eurokõnts ei imendu. See ärritab meie riikliku arvamuse kehtestajaid väga.

Rahvas ei vaja alistamist mitte ainult Eestis. Vaime vägivald on füüsisest palju tõhusam. Aasia tiigrite ajaloost leiame üles kõik piinamismeetodid, mida moodne riik (loe: väike osa labastest võimuritest, kelle hirmu all kõik avalikud organisatsioonid ägavad) oma sõnavabadust kasutada armastavate kodanike kallal rakendab.

Mida rohkem solvad, mõnitad, halvustad, alavääristad, nurka surud, seda parem. See tagab edu. Kõiki neid, kes sinu meelset on vastumeelsed, ebameeldivad, vastikud, vääritute veendumustega. Või siis teed midagi sellist, mille peale sa juba ette tead, et vastaspool oma madala väitluskultuuri tõttu koheselt ruigama hakkab. Kukekari kisub sulghaaval üksteise turjast välja viimse kui sule ning kui ka mõlemad pooled laibastuvad, saavad katarsise mitte ainult poolsurnud kuked, vaid ka kogu publik.

Mind ärritavad inimesed, kes peavad avalikku sõnasõda ebameeldivaks. See on tore, et väitlejad ei vehi püssidega, ei raja koonduslaagreid ega mängi tuumapomminupuga. Las kisuvad. Avalik debatt ei erine teatrist, kus kõik on lubatud. Või kirjandusest, mis on küll puhas porno, aga sellele vaatamata lummav kunst.

Miks me ei oska nautida inimesi, kes vägistavad võimupositsioonilt oma arvamusega kogu ühiskonda, kuid teevad seda vaid oma arvamusega? Hullem oleks, kui nad paneks meid kui teisitimõtlejaid vangi, piinaks vaimse kõrval ka füüsiliselt, kui me nii ei tee või mõtle, nagu nende meelest on õige.

Eesti rahvas on väga rumal, kui ta arvab, et põlvkondadega midagi muutub. Et punasel ajal olid arvamusdiktaatorid (need, kellel on sõnavõimu kõrval ka päris võim) kuidagi jõhkramad kui praegu. Ei olnud.

Miks Eesti renessanssi ei vääri?

Eesti elus on palju teemasid, mille vabal käsitlemisel satud sa valgest eliidist musta eliiti (loe: valgete meelest mudaliigasse). Meil on ministrina töötanud inimesi, kellele viitamine näitab sind ebaadekvaatse inimesena. Meil on endisi liidreid, kes lebavad rentslis, kuna tänane valge eliit ei taha neist midagi kuulda.

Aegajalt on juhtunud, et mõni rentslis lebanu teeb comebacki, mis on teise Eesti tasakaalustus esimesele ja kolmandale, kuid siiski on Eestis renessanss harukordne.

Mõni ilushing leiab, et Eesti elus on paus, mis ei kanna. Ta ei eksi. Kuid lugu on hullem, meil ei kanna ka tegevus ega tekst. Ei see, mis oli enne pausi, mis ei kanna, ega ka pärast pausi, sest pärast pausi ei kanna mitte kui midagi. Meie mõte on piinata kõiki, kes meie taldu ei laku, kes meid ei ülista, kes ei kiida e-riiki ja kes ei tunne küberturvalisuse jutupunkte.

Mis on veel Eestis ja eestlastele püha? Jõulud, Edgaripäev jm on kõik üheselt naeruvääristatud. Ainus traditsioon ja tähtpäev, mida Eestis keegi solvata ei julge, on vabariigi aastapäev. Ma teen siis ära ka selle.

Odavate inimeste eneseupitus varahommikust alates! Konstantin Pätsi kapriis! Ma põgenen sellel päeval paadiga Rootsi, vabasse maailma. Seda järgmist sadat ei saa ju tulla, kui on selline riik.

Ma ei tähista päeva, mille on endale võtnud inimesed, kelle väärtusi ma ei jaga ja kes on jalge alla trampinud kõik selle, mis on “minu Eesti!”. Ja nüüd. Solvake mind, palun!

 HOIATUS! Kõik kokkulangevused loos reaalsete inimestega on juhuslikud. Lugu on toimetuse poolt tellitud. Etteantud teemal. Lugu sisaldab olulisi kirjanduslikke liialdusi, mille mõistmiseks on vaja olla põhjalikult kursis Eesti käesoleva aasta avalike arvamuste ja seiskohtadega. Vastasel korral võib teksti lugemine põhjustada korvamatut moraalset kahju. Lugu ei tohi lugeda rohkem kui üks kord, vastsel korral võib tarvitamisega kaasneda iiveldus jt kõrvalnähud.