Janek Mäggi: "10 miljoni dollari seadus"

Enamasti ei ole konfidentsiaalsed infoallikad sugugi pätid ja vargad, vaid vastupidi - liiga ausad inimesed.

«Ajakirjandus ei tea tõde, ta teab seda, mida allikad räägivad,» ütles üks Ameerika meediategelane, kelle nime ma kahjuks ei mäleta. Need allikad on Rein Lang, Mart Laar, Villu Reiljan, Siim Kallas ja teised tipp-poliitikud, kes aegade jooksul on andnud meediale informatsiooni, milles meedia on kahelnud. Kas meedia peaks hakkama poliitikuid ja teisi avaliku elu tegelasi pimesi usaldama-uskuma? Kindlasti mitte.
Üks minu kolleeg Äripäevas ütles kunagi toimetuse sisekoolitusel, et allikas on püha. Tean seda omast käest. Kui ajakirjanik ei kaitse oma allikaid avalikustamise eest, on tema ajakirjanikukarjääril lõpp. Ta ei saa enam kunagi uut informatsiooni. Püha on ka Rein Lang, kui ta annab avalikkusele informatsiooni, mis on avalikes huvides ja tema isiku avalikustamine ei ole mõistlik.
1997. aasta jaanuaris-veebruaris sain Äripäeva ajakirjanikuna Pühalt Allikalt informatsiooni, et Põhja-Eesti Pangast on Eesti Panga tippjuhtkonna teadmisel ja Abram Sheri mahitusel kaduma läinud 10 miljonit dollarit – täpsemalt öeldes polnud seda investeeritud raha lubatud ajal tagasi saadud.
See oli esimene lugu Siim Kallase 10 miljoni dollari afäärist Eesti avalikkuses, millest kujunes aastatepikkune meedialugu. Selle allika paljastamine oleks toona olnud mõeldamatu ja on seda ka praegu, 13 aastat hiljem. Kuid toona ajakirjanikuna oli minu kohustus see informatsioon avalikustada. Ja see, et raha kadunud oli, polnud mingi laim. See oli fakt, mida püüti loomulikult varjata.

Legaliseerime poliitikute valetamise?

Selgituseks lisan, et ma ei usu, et Siim Kallas oleks sellest juhtumist mingisugust isiklikku kasu saanud. Ma arvan, et see raha peteti välja. See oli üks suur «ahnusest» tulenev tööõnnetus, mida toona ikka ette tuli. Kallas on väga lugupeetud inimene – kuid poliitikuna tuleb ka tööõnnetustest aru anda.
Seega polegi vaja laiast maailmast näiteid tuua. On juhtumeid, kus allikat ei tohi mitte mingil juhul avalikustada, kui see on tema soov (ja sellest sõltub info saamine), kuna tema edastatav informatsioon on avalikkuse huvides. Enamasti ei ole ju konfidentsiaalsed infoallikad sugugi pätid ja vargad, vaid vastupidi – liiga ausad inimesed. Neil puudub isiklik huvi infoga manipuleerimiseks. Neil on lihtsalt südametunnistus. Nagu ka selles 10 miljoni dollari loos. Ja ka Watergate’i afääri puhul, mis viis Richard Nixoni tagasiastumiseni 1974. aasta augustis. Kusjuures, Nixoni saatuslik viga oli püüd afäär kinni mätsida, mitte niivõrd salakuulamise afäär ise.
Peamised infoga manipuleerijad on ikkagi poliitikud, kes eriti enne valimisi suudavad sind üllatada selliste paskvillidega, et hing jääb kinni. Tegelikult on peaaegu võimatu uskuda, et ükski poliitik suudaks olla nii «võimekas», nagu tema konkurendid püüavad seda näidata.
Muidugi eksisteerib ka allikasõltuvus (ajakirjanik saab allikaga liiga hästi läbi ega suuda lugu kirjutades jääda neutraalseks-objektiivseks), kuid selle vastu seisab toimetus. Paljudele meedias pettunud avaliku elu tegelastele selgitan alati, et isegi kui te mõne konkreetse ajakirjanikuga läbi ei saa, siis meedia tervikuna on sõltumatu. Eestis kindlasti. Ta püüab tervikuna oma rolli täita hästi. Kuid see on päris raske, kui sa pead avalikkuse ette kiskuma asju, mis asjaosalistele head varju ei jäta ja tuju ei tekita.

Lehetoimetused Rummu vanglasse

Katsuge panna mõnd riigikogu liiget rääkima, kuidas ta altkäemaksu nurus; mõnd tippsportlast, kuidas bordelle pidas; mõnd tippametnikku, miks ta välismaa kasuks luuras või lastekaitsjat, miks ta väikseid poisse vägistas. Sellise tööga (mis on kahtlemata avalikkuse huvides) saavad hakkama väga üksikud tippajakirjanikud ning ilma allikat (olgu ta või viimane kaabakas) pühaks pidamata on see võimatu.
Mul on päris hea meel, et meie seadus ei sunni inimesi oma kõige lähedasemate inimeste vastu tunnistama – see oleks nagu hitlerlik piinapink. Sest isegi juhul, kui ma tean, et mu vend või naine või ema on midagi ebaseaduslikku teinud, oleks loomuvastane, kui peaksin kohtus nende vastu tunnistama.
Selles kontekstis on advokaadid ja ajakirjanikud samas positsioonis. Mõlemad teevad oma tööd – ühiskonna parandamise suunas. Ainus asi, mis saab olla hullem, kui me teame, et keegi on pedofiil või varas või mis iganes kurjategija, on see, kui me seda ei tea. Avalikku huvi ei saa reguleerida seadusega. Seda reguleerib avalik huvi.
Kõik, mis salajas tehakse, peabki saama avalikuks, kui selle vastu on avalik huvi. Kui see on probleem, siis tuleb teha asju nii, et need valgust ei karda. Kui on aga tehtud, siis tuleb lõpuks ikkagi kõik ausalt ära rääkida. Tiger Woodsi ei oleks päästnud ükski seadus.
Kui see (ebaõnnestunud) seadus ka vastu võetakse, ei muuda see ajakirjandust niikuinii – ajakirjanik läheb ikkagi lõpuni. Päris huvitav oleks muidugi, kui paari aasta pärast asuvad juhtivate ajalehtede toimetused Rummu vanglas, sest nad ei ole nõus ütlema, kes andis informatsiooni nt maade vahetusskeemide või parteikassasse nõutud kümnise kohta. Ja valitsus sõidab sinna bussiga kord nädalas pressikonverentsi andma.
Avalikkuse jaoks on muidugi oluline teave: enamik libasõnumiallikaid õitseb Toompeal. Rein Langi eelnõu on kannibalism – seadus, mis võimaldab võimul oleval koalitsioonil opositsiooni (iga tilgutamise eest) risti lüüa.