Janek Mäggi, "Presidendi valib Rüütel"

Baltimaadest meeldiks mulle kõige rohkem elada Lätis, kui neil oleks kas või üksainus oma saar. Sest Lätil on president, kes ei räägi poliitikast, vaid teeb seda.

Ta ei karda Moskvasse minna. Ta häbene elada koos oma rahvaga tänapäevas ega võistelda Leedu ja Eestiga – ja võtta üks kuldmedal teise järel. Teha ajalugu, mitte lasta ajalool teha ennast.

Eesti presidendi valimiste aasta algas Arnold Rüütli avaldusega, et ta ise oma kandidatuuri üles ei sea. Kuid küllap leidub kindlasti mõni sõbralik erakond, kes Rüütli nõusolekul tema kandidatuuri esitab. Ja siis on rahva seas populaarse mehe ees taas punane vaip Kadrioru lossi lahti rullitud.

Seega, kui Rüütel tahab president olla, siis talle seda tõenäoliselt ka võimaldatakse. Nagu Lennart Meri sai omal ajal teise võimaluse, nagu sai George Bush ja nagu tõenäoliselt saab ka Tarja Halonen. Presidendi amet on selline, mis muudab inimese institutsiooniks, sümboliks.

Huvitavam on olukord siis, kui praegune president jätab võimaluse kasutamata, mis tundub konjunktuuri arvestades ebatõenäoline. Aga kui tuleb tõeline valimisvõitlus, mida siis sellelt oodata?

Venelastega räägime vene keeles

Tegelikult on Eesti Vabariigi uus president juba valitud. Kuidas nii? Presidendiks saamiseks tuleb väga pika aja jooksul elada elu, mis valmistab inimest selleks ametiks ette – olgu siis teadlikult või alateadlikult.

Rahval (keda valijamehed esindavad) on ju presidendile väga selged ootused. Keeli peab oskama. Inglise keelt, see on selge. Soome keel oleks abiks. Vene keel mõjuks tõsiseltvõetavalt. Eesti keelt kõik Eesti poliitikud ei valda – s.t. ei valda piisavalt.

Arnold Rüütel oskab inglise keeles noogutada. Mart Laari soomekeelsele intervjuule pani Soome televisioon subtiitrid alla. Toomas Hendrik Ilves vajab vist Ida-Virumaal tõlki. Meie juhtpoliitikute justkui emakeelsed sisutud, mõttetud ja segased kõned ning arvamuslood on legendaarsed.

Presidendivalimiste avalöök võikski olla vene- ja ingliskeelne saade «Unetus». See oleks esimene, sisseastumisvoor. Juba apostel Paulus kirjutas, et ole juudile juut ja kreeklasele kreeklane.

Teine voor peaks olema selline, kus selgub, kas presidendil on mõni oma mõte. Selle testimiseks sobiks suurepäraselt intervjuu Urmas Otiga, ainult et küsija rollis oleks kandidaat ja vastaja rollis Ott. Selleks, et esitada häid ja probleemide sisu avavaid küsimusi, peab olema päris andekas väitleja, argumenteerija ja analüütik.

Kolmas voor peaks olema triatlon. Presidendi tervis on päris tähtis. Kepikõnd on tore. Jalgrattasõit ja ujumine võiksid olla ka kohustuslikud alad. Eesti president, kes ka suusatab, jõuab kiiremini edasi. Rahvale lähemale.

Ja tantsida ja ratsutada peaks president samuti oskama. Iga korralik kuningas saab mõlema tegevusega hakkama. Tantsimine on traditsioonilises kadetikoolis kohustuslik aine. Kui kool jäi vahele, tuleb järeleaitamistunde võtta. Siit saame stiilipunktid.

Paari põhiroaga menüü

Kui mõelda sellele, kes president (kui Rüütel ei taha) olla võiks, siis naabrite kogemuse järgi – vahelduseks sobiks naine. Naised püsivad kauem erksad ja innukas naine saavutab rohkem kui tunnustusenäljas mees. Naised ei anna ka nii lihtsalt alla. Nagu Suurbritannia raudne Maggie.

Kurb lugu on selles, et Kadrioru lossi on «dokumendid sisse andnud» vaata et mitusada inimest, keda tahetakse sinna kuldpuuri pista või kes tahavad sinna ise minna, kuid valituks osutub vaid üks, eeldatavalt õnnelik.

Ja paratamatult ei pruugi vastuvõtukomisjon teha parimat valikut – sest ta ei suuda mitte mingisuguse valemiga välja arvutada, kes neist annab kõige parema tulemuse.

Kui küsisin enne eelmisi presidendivalimisi, kes võiks olla järgmine president, pakkusid tuttavad küll Eri Klasi, küll Jaan Krossi. Aga lõpuks oli ikkagi valida Toomas Savi ja Arnold Rüütli vahel.

Presidendivalimised on ka valimiskogule nagu ? la carte restoran – valida justkui saab, aga ainult seda, mis on menüüs. Ja tegelikult ei saa me enamiku roogade puhul teada, kuidas kokk neid teeb ja kuidas nad maitsevad. Eestlased valivad sellisel juhul nagu jõuluroagi puhul verivorsti – ei katseta, vaid lähevad kindla peale välja.

Presidendivalimiskampaaniat pole vaja teha rahvale, vaid poliitikutele. See on jama. Rüütel sai presidendiks Villu Reiljani soojade käepigistustega. Iga käepigistus olla üks hääl. Kuni 300 poliitikule meeldivad aga enamasti teised asjad kui 1,4 miljonile eestimaalasele keskmiselt.

Seega, leppigu omavahel kokku, kes presidendiks kõlbab, kuid öelgu meile, rahvale ka. Oleks tore teada, millised poliitikud järgmisel viiel aastal moes on – siis teab, kas tasub Lätti kolida või mitte. Tark inimene joondub ju võitjate järgi. Nende üle kohut ei mõisteta.