Janek Mäggi - Karmeliitide dialoogid: kust algab tee igavesse ellu?

Georges Bernanos’i (1888 – 1948) näidend „Karmeliitide dialoogid“ Theatrumi laval matab hinge, lõikab maha pead, raiub läbi lootuse, et inimene ei ole ilma Jumalata loom, kirjutab Janek Mäggi.

Samaaegselt näitab Bernanos kätte kitsa värvava, tee, mis viib ellu. Kõik, kes arvavad, et lootus sureb viimasena, eksivad. Lootus on surematu! Inimene seevastu on surelik, ta peab iga päev valima, kas surra lootusega või lootusteta. Valides lootuse, tuleb olla Suur, mis ei ole inimesele iseenese jõust võimetekohane.

Jeesus soovitas valida tema ikke, mis on kerge ja seepärast on seda ka lihtne ning mõistlik valida – me suudame seda kanda. Maria Petersoni lavastus ei jäta kahtlust: süsteemi vägivald on julmim vägivald, mida inimene võib oma elus kogeda ning kaasaega tulles on ehmatav, et seda hirmsat nakkushaigust ei ole inimkond suutnud enda seast välja ravida. Hoopis vastupidi, see on võtnud pandeemia mõõtmed. Sõjad on kõige ilmekam väljendus, kuidas sõnadest ei piisa, vaja on toorest jõudu. Olgu omade või võõraste vastu.

Seepärast seguneb „Karmeliitide dialoogides“ lootus valuga ja valu lootusega viisil, mis on üllas, kuid raputav. Väljend „aeg oli selline“ on tühi, aeg on alati üks ja seesama, inimesed justkui muutuvad ja asenduvad, kuid tegelikult ei muutu nemadki. Kõik tüübid on esindatud igal ajal, välja ei ole õnnestunud juurida ei kurjust ega headust, kuigi mõlemat on püütud teha. Eriti hoolega ajal, kui lavastuse sündmused toimusid.

Kes tahab mõista usklikku, peab tundma Jumalat

Vägivald sünnib ja sureb, kuid jätab oma maisest elust maha palju kehadest eraldatud päid. Inimene ei ole loomult hea, ta on halb. Enda ja teiste vastu. Inimene on langenud ning ise ta ennast päästa ei suuda. Röövel ristil mõistis seda hästi ja küsis Jeesuselt abi, mida ta muidugi ka sai, kuigi mitte kujul, mida ta võibolla esimesena ootas. Kui inimesed ühendada ideega, anda neile võim, leiavad nad põhjuse tapmiseks – ning nad tapavad. Ainus lootus on, et Jumal päästab. Kuid selleks tuleb Jumalat kuulata, seda vaikset häält, mis räägib mõnel ajal harva ja vaevukuuldavalt. Vahel ka selgelt ja valjult, kuid ka siis ei pruugita teda kuulata. Jumalaga suhtlemiseks tuleb seda kunsti õppida.

„Karmeliitide dialoogid“, üle nelja tunni teravat ja täpset, luulelise kõlaga teksti, jutustab tõestisündinud loo Pariisis, kus 17. juuli 1794 giljotineeriti seitseteist Compiegne’i karmeliidi nunna, kes olid andnud märtritõotuse. Kohtuotsus viidi täide samal päeval. Konkreetne sündmus on loo lõpp, mitte algus. Algus on täis usku ja mõistust, mis saavad aja jooksul tõsiselt kannatada.

Inimene loodab alati, et kõik laabub, mõnikord ka seda, et kõik laabub iseenesest, kuigi sagedasti juhtub, et midagi ei laabu ka vaatamata silmnähtavale pingutusele. Üks istutab, teine kastab, aga Jumal on see, kes laseb kasvada. Vahel ei lase ka. Kirstliku sisuga teatri (ka kunsti, kirjanduse jm) mõistmiseks tuleb tunda Piiblit. Kümnest käsust ja mäejutlusest ei piisa, tuleb aru saada, miks kristlane pühendub, miks ta pigem sureb, kui reedab oma Jumala, oma usu, veendumused ja õilsuse.

Karmeliidid valisid kõhklustele vaatama tee koos Jumalaga. Tee igavesse ellu. Inimese jaoks on väga suur küsimus: kas idee pärast tasub surra või on mõistlikum (esimesel) võimalusel põgeneda? Enamasti selgub tagantjärgi alati, et idee pärast surm oli mõttetu, kuna ei loonud paremat maailma. See on inimlikus vaates reeglina nii. Täna valitsevad ühed ideed ja arusaamad, homme teised. Kõik, kes on Eestis teeninud võõrvõime, kinnistasid neid siia. Vabanduseks ei piisa, et mul ei olnud teist võimalust.

Inimene, karda Jumalat!

Bernanos suudab näidata, et vaimulikus perspektiivis on asjad teisiti. Jumal on suurem igast seadusest. Kuigi iga kristlase ihusse on – apostel Paulust parafraseerides – pandud vai teda lööma, ei ole see ainus kannatus, mida kristlane elus kogeb. Kannatus on enda kõhklustele ja hirmudele vaatama olla osa kollektiivist, olgu nunnadest, kristlaskonnast või ühiskonnast. See väljakutse ei ole sugugi jõukohane kõigile meist, see väljakutse on jõukohane valituile, väljavalituile.

Theatrum toob välja: „Bernanosi näidendi põhiteemad on surmahirmu ja ahastuse ületamine, surm, lunastus, kutsumus, vabadus ja armastus.“ Võibolla on see sõnastus liiga lai, liiga üldistav. Põhiteema on siiski üks: kas inimene suudab olla suurem oma alalhoiuinstinktist ka ilma Jumalata? Mõnikord ka ilma jumalata (väikse tähega jumalata ehk ebajumalata). Sõnum on: ei suuda. Ning kindel väide, et süsteemi vägivald on üle tervest mõistusest, idee nimel ei ole mõtet surra, kuid surm päästab hukatusest ja viib igavesse ellu.

Theatrumi trupp koos külaliste ja VHK Teatrikooli õpilastega annavad särava etenduse, kus pinge on püsivalt kasvav kuni hetkeni, kui kõik on läbi. Avadialoog, kus Maria Ehrenberg ja Lembit Petersoni elurõõmsalt debateerivad, asendub samm-sammult süngete meeleoludega kloostris, kus nunnad peavad valima, millisele survele alluda ja millisele mitte. Olla üks paljudest on inimesele arusaadav ülesanne. Sageli talle meeldibki nii, kuna see on turvaline valik. Eristumise vältimine on võidutee, olgugi tihti näiline. Kuid teha kõike ja uskuda kõike nii nagu teised, nõuab südikat meelekindlust, mida ei ole kõigile antud.

Üks „Karmeliitide dialoogide“ alltekst on inimese võime eelistada kollektiivi huvi ja meelsust isiklikule huvile. Karmeliidid saavad sellega hakkama, kuigi tänapäeva ühiskonnas on see pigem kontimurdev ülesanne. Peale aplausi ja eesriiet jääb kõrvu kumisema küsimus: kui inimene sureb idee pärast, kas ta ikka saab kontrollida, et tema surmal oli mõte? Diagnoos on: saab küll. Ainult väga kahju on, kui mõtet ei olnud.

Artur Alliksaar märkis: „Ei ole mõttetult elatud aegu / Mõte ei pruugigi selguda praegu.“ Karmeliitide elu mõte selgus tagantjärele ning Maria Petersoni lavastus on selle mõtte taassünd – teejuhatus igavesse ellu.

“Karmeliitide dialoogid” esietendus Theatrumis 11. detsembril 2023.

Osades: Maria Ehrenberg (Eesti Noorsooteater), Liina Olmaru, Laura Peterson Aardam, Anneli Tuulik, Lembit Peterson, Ott Aardam, Kristjan Üksküla, Andri Luup, Eva Eensaar, Mare Peterson, Tarmo Song, Helvin Kaljula, Merlin Kivi, Maria Teresa Kalmet, Mark Erik Savi ja VHK Teatrikooli õpilased: Mia Tamra või Brigita Mikko, Simone Süvari, Roos Marii Tamm või Barbara Järvsoo, Reti Noorhani või Klara Helena Peterson, Chiara Delfino.