Janek Mäggi: Kristlane küsigu, mida mina vabatahtlikuna teen

Raha on tore, aga anna ka aega!
Vabatahtliku töö tegemine pole meelakkumine, enamus inimesi väldib seda kui tuld. Inimene on mugav või koguni laisk. Saaks endagi hakkama, oleks juba hästi! Inimestele meeldib jätta mulje, et nad on väga hõivatud, et ei peaks tegema asju, mida väga ei viitsi. Teenet paluda meeldib palju rohkematele, on ka neid, kes muutuvad paludes nõudlikuks, unustades, et eeldavad vabatahtliku tööd.
Eestis on olnud mitmeid vahvaid algatusi – „Teeme ära!“ näiteks – kus õhina-tuhina-vuhinaga on hetkeks mägesid liigutatud, kuid lõpuks vajub kõik vaikselt ära. Mootorid seiskuvad ja osa viljast jääb koristamata. Kirikute juures on talgupäevad tavalised, kuid mitte kõik kirikuaiad ei ole korras ning kõik kirikud kasitud. Töökäsi napib, rahast rääkimata. Memmed-taadid on tulbid, kuid igal rammul on piir.
Vaieldamatult vajab inimene palgatööd, mis annab supiraha ning hoiab hinge sees. Kui raha pole, ei saa elada. Palgatöö annab ka võimaluse annetada. See on lummav, kuid inimene saab muuta maalima enda ümber paremaks, kui ta lisaks rahale annetab aega – see on suurel osal juhtudest rahast erilisem väärtus.
Arvestava hulga Vähiravifondi Kingitud Elu kogutavatest annetustest korjavad kokku vabatahtlikud, kes seisavad sadadel üritustel kastidega ning annavad sellega ära olulise osa oma elust. Nad külvavad aega, et keegi teine saaks seda lõigata. Abisaajad vajavadki aega, see on hindamatu.

Maksa kümnist vabatahtliku tööga
Hiljuti Mihkli kirikus ja pastoraadis toimunud nõupäeval arutlesime selle üle, kuidas teha korda EELK ca 100 kehvas seisus kirikut, mis vajavad olulist tuge – et katus ei sajaks läbi, põrand ei vetruks, krohv püsiks seinas, kell oleks löödav. Hinnanguliselt on selleks tänastes ehitushindades vaja üle 100 miljoni euro, ca 1 miljon keskmiselt kirik kohta. Kust seda raha saada? Üks väga suur kasutamata ressurss on vabatahtlik töö – annetatud aeg, selle ajaga tehtud töö.
Alati ei pea annetatud aeg olema lehtede riisumine kirikuaias. See võib olla ka annetuste küsimine neilt, kellel on raha ja kes võiks tahta seda annetada, et kaamelina nõelasilmast läbi pääseda.
Annetus võib olla tööde organiseerimine, mis hoiab kokku kiriku raha, kuid annab ikkagi soovitud tulemuse. Annetus on ka allahindlus kirikule müüdud värvipoti või vasktoru eest. Kirikurahvas peab olema talle usaldatud annetusrahaga hoolas ja vastutustundlik – töid tuleb teha nii, et iga annetatud sent teeks ära võimalikult palju tööd.
Raha võrdub aeg, aeg võrdub raha. Mõnikord on annetatud aeg oluliselt suurema väärtusega, kui annetatud raha. Mitte sellepärast, et annetajal oli raha vähe (lesknaise leptoni lugu), vaid seetõttu, et annetatud aeg suudab mõnikord luua oluliselt suuremat väärtust kui annetatud raha. Ka kümnist saab maksta annetades aega – tehes vabatahtlikult tööd, mille eest tavaliselt makstakse raha, vahel palju raha.

Küsida tuleb sellelt, kellel on!
Raha on siiski samuti hädavajalik, et asjad saaks tehtud. Nõupäeval tuli jutuks, et ajaloolistes kirikutes käib palju turiste, kellele on uksel soovitus: anneta 1 euro. Ometi lugesid muhulased tänavu suvel kokku nii külalised kui ka eurod ja selgus, et sugugi mitte kõik ei leidnud võimalust annetada.
Inimene peab saama tulla pühakotta (vajadusel tasu maksmata) palvetama, kuid kui pühakoda on tema jaoks muuseum, siis enamus inimesi tahab selle eest tasu maksta, muidu ta ei tulekski. Kui inimene aega ja tööd annetada ei saa, võib ta annetada raha. Siiski tuleb seda raha tema käest küsida.
Palju lihtsam on annetada, kui sulle öeldakse, kui palju on vaja, mida sellega tehakse ning hiljem näidatakse, et see on tehtud. Annetamise – olgu aja või raha – mõte on, et midagi saab tehtud ja see, mis tehtud saab, läheb annetajale korda. 2020. aastal aktiivset tegevust alustanud Kirikufondil on 2025. aasta senise tegevuse parim. Inimesed tahavad, et kirikud oleks korras: katus ei tilguks läbi, soe oleks veidigi sees, pilt oleks kena.
Kirikurahva kurtmine, et raha ei ole, pole õige. Kes küsib, sellele antakse – olgu aega või raha, parem kui mõlemat. Iga kristlane peaks endalt küsima: mida mina vabatahtlikuna teen? Kui vastus on: „Mitte midagi!“ tuleb kohe ja kiiresti see viga parandada. Nagu Joosep Toots ütles: oma hinge eest tuleb hoolt kanda. Kandkem!