Janek Mäggi: "Milleks perekond?"

“Keset kogu seda maailma, kus me elame ja mis on just niisugune, nagu ta meil parasjagu on, toetavad head perekondlikud sidemed inimest tegelikult rohkem kui miski muu. Lasteta inimese elu ei ole täiuslik,” kirjutas Aino Pervik laupäevases Eesti Päevalehes. 
Kogenud ema ja vanaema, kes oma kirjatööde kaudu on minugi kujunemist mõjutanud, tabas naelapea pihta. Eluaegseid sõpru on inimestel vähe. Muutuvad olud, keskkond ja muutuvad ka inimesed. Aga perekond (laiemas mõttes) jääb. Lähisugulane, näiteks isa, keda laps pole aastaid pärast lahutust näinud, on isa ikkagi. (Kes on näinud filmi “Maadleja”, see mõistab.) Sõber ei pruugi sõber enam olla. 
Elada on tore, kuid elu anda on veelgi toredam. Ja kuigi laste side vanematega on nõrgem kui vanemate side lastega, on see kõige tugevam side, mida inimsuhtes on võimalik luua-omada. Laps tuleb meie ellu, et jääda. Igaveseks.   
Euroopa eeskujul on ka Eestis levinud mõtteviis, et perekond tuleb siis, kui ma olen haritud, karjääri teinud ja majanduslikult heal järel. Kuid selleks 30+ eluaastateks on need, kes selle kõik saavutanud, üsna väsinud, vahel ka tülpinud. Perekonnaga alustamine läheb vaevaliselt. 
 
Kõige tähtsam on leida usaldusväärne paadikaaslane 
 
Olen oma tutvusringkonnas avastanud, et kõige püsivamad, ja tõenäoliselt ka õnnelikumad on need suhted, kus asjad kujunevad, mitte neid ei planeerita väga täpselt ette.   
Elu on spontaanne avastusretk, kus kõige tähtsam on leida endale usaldusväärne paadikaaslane. Perekond tulgu siis, kui ta tulla tahab. Lapsed tulgu siis, kui nad tulevad. Ja ausalt öeldes, kui jutt on täiskasvanud inimestest, siis pigem varem kui hiljem. On tore, kui ka 45aastased esmakordselt emaks või isaks saavad (nad tegid seda siiski!), aga veel toredam oleks, kui nad mõtleksid juba vanavanemate rollile – siis saab ka laste ja lastelastega koos elada. 
Peresuhte tähtsust on ühiskonnas justkui alahinnatud seepärast, et tugevate peresidemetega inimesed ei püri nii palju meediasse ning nende vastu ei ole ka kuigi suurt huvi. Karjäär ja saavutused on kuidagi tähtsamad. Kas ikka on?  
Mäletan, et kui sain kolmandat korda isaks, tundus, et meil on kuidagi asotsiaalne perekond. Kolm last – hulluks olete läinud või? Nüüd on mitmel sõbral ka neli last (ühe ja sama naisega) ning ma arvan, et pikas perspektiivis on nad eriti õnnelikud. 
 
Inimene on terve, kui ta ümber on terved inimesed

Vaatamata kolmele lapsele, ei ole mul kuidagi tunnet, et midagi on jäänud tegemata. Pigem vastupidi. Tunnen, et tänu lastele (ükskõik kui kaelamurdvana nende kasvatamine aeg-ajalt ka ei tundu) on mu elu täiuslikum. Ja võib-olla ei ole need ihalused, mis 20aastaselt tundusid olulised, enam suurt midagi väärt. Ja need, mis siiani väärtuslikud tunduvad, on ka lastega teostunud.  
Olen ümber hinnanud isegi välismaal õppimise vooruse. Ühest küljest toetan ma väga mõtet, et inimene peab ennast arendama. Teisest küljest – need, kes on kodust näiteks neli aastat eemal olnud, et kipu siia tagasi tulema. Nad integreeruvad uude ühiskonda. See ei oleks halb, kui neile nii meeldib, kuid sõbrad ei asenda perekonna tuge. Ja paljud neist tunnevad teatud määral üksindust ja hüljatustki.  
Inimene on terve, kui tema ümber on terved inimesed. Kui tal on terve pere. Muidugi ei laabu kunagi kõik nii ideaalselt, kuid väga tähtis on selle ideaali poole pürgida. Märkamatult on mitmed minuvanused (35aastased) inimesed jõudnud arusaamisele, et tore on omada maakodu, teha ise leiba, kutsuda sõpru ja sugulasi külla ning lihtsalt üksteisest hoolida.  
Lasteta inimese elu ei ole täiuslik sellepärast, et ta ei loo väärtuskeskkonda, mis muudab teda ennast ja maailma tema ümber paremaks. Olgu need lapsed siis oma lapsed, kasulapsed või ristilapsed. Ühiskond, see on inimesed. Inimesed, see on suhted. Head suhted on armastus.