Janek Mäggi, "Põlumajandus annab leiva"

 
Käisin mõni nädal tagasi lastega Taanis Legolandis, mis asub Kopenhaagenist rohkem kui 200 kilomeetri kaugusel. Rentisime auto ja sõitsime ka mööda maad ringi. Esimene mulje oli, et Taani on agraarmaa – iga viimne kui sentimeeter on üles haritud ja enamasti vilja all. Aiad näisid valdavalt imepisikesed – kes siis kallist maad ikka ilu peale raiskab! 

Teine mulje, mida Eestis pole märganud, olid traktorid, mis viljapõlde kastsid. Enam kui 30kraadises leitsakus lendas hädapärane vesi laias kaares iga viimse kui viljani. Suurtel põllumassiividel olid kõigil süsteemsed sõidurajad sisse sõidetud. Päikse vastu saab küll – ei mingit ikaldust. 
 
Eestisse tulles kuulasin AK uudiseid, kuidas kohalikud põllumehed rääkisid, et põua tõttu on saak normaalsest vähemalt 25% väiksem. Kui on vihmased ilmad, siis on sama jutt. Mõtlesin, et miks eestlased midagi ei õpi. 
 
Samalt põllult kolm korda rohkem saaki 
 
Lugu läks aga edasi. Jõudsin Eestisse ja asusin puhkama. Alatskivi lähedal oleva suvemaja naabrimees rääkis, et piirkonnas on üks taanlane ligi 4000 hektarit põldu kokku ostnud. Eesti mehed said samalt maalt 15 tsentnerit vilja hektarilt, taanlane sai 45 tsentnerit juba järgmisel aastal – samadelt põldudelt. 
 
Sellise saagikuse juures on naabrimehe kinnitusel (kes ise on endine kombainer) isegi viljakasvatus juba äri. Nüüd tassib vilja Taani ja teenib palju raha. Milliseid imeväetisi ta selleks kasutab, on muidugi firmasaladus. 

Põllumajandusega on võimalik väga edukalt toimetada kahel juhul – kui sul on piisavalt nutikust ja kui sul on piisavalt töökust. Paraku kehtib sama reegel ka kõigi teiste äride puhul. Erandiks ei ole ka mahud – kahelehmapidajate mured on tuttavad ka kõigile vürtspoodnikele ja väikeettevõtjatele. Peamine vahe tavalise väikeettevõtja ja põllumehe vahel on aga toetuste maht, mida on võimalik äriajamiseks saada. Tark mees kasutab need võimalused ära. 

Naabrimehe jutust panin kõrva taha veel asjaolu, et maal on jälle tööd. Asi areneb soodsas suunas. Alatskivi kandis annab tööd nt toosama taanlane. Aga tööd annab ka kohalik saekaater, mis pigem vaevleb töökäte puuduses, kui saab valida, keda võtta ja keda jätta. Ka alkoholiga pahuksisse sattuvad inimesed leivad tegevust, kui suudavad tööajal märjukesega piiri pidada. 
 
Kulakuelu tasub kuhjaga

Maal toimetamine on ettevõtlus nagu iga teinegi tulu saamise eesmärgil tegutsemine. Huvitaval kombel näevad aga Eesti põldude perspektiivi kõige enam välismaalased, kes on üle Eesti rajanud mitmeid edukaid majandeid, mis meenutavad paljuski kolhoose-sovhoose. Ainult palju-palju efektiivsemad on. Ikka viimase peal tehnika jne. 
 
Omal ajal ülistatud väiketalu on pigem elustiil kui ettevõtluse vorm. Peamine põhjus, miks ühismajandid välja surid, oli ju tegelikult omandi küsimus (mitte nende dinosauruslik loomus) – maa läks rahvale tagasi. Vastasel korral oleks ehk paremaid neist võinud privatiseerida sarnaselt ettevõtetega, aga mida sa privatiseerid, kui varasid (ehk maad kui peamist tootmisvahendit) ei ole. 
 
Pikemas perspektiivis on põllumajandusäril muidugi omad riskid, mis eelkõige seotud eurotoetustega. Üldteada on fakt, et suurim osa Euroopa Liidu eelarvest läheb põllumajandustoetusteks, kuid üha valjemad on hääled sellise rahajagamise vastu. 

Siiski ei peaks ohud Eesti põllumajandusettevõtteid kuigivõrd morjendama, sest esiteks ei ole meie toetused veel kuigivõrd kolossaalsed ja teiseks on väga väike tõenäosus, et europoliitikud suudavad niivõrd ebapolaarseid (kuigi elulisi) vajadusi teab kui suures mahus ellu viia. Seega, kel pealehakkamist – kulakuks tasub tänases Eestis hakata küll!