Riigi leib - pikk ja peenike

Riigi leib on pikk ja peenike? Eestis on ta erasektoriga võrreldes muutunud lisaks pikale ka jämedaks.

2013. aastal oli keskmine brutopalk avalikus sektoris 967 eurot ning erasektoris 942 eurot. Avaliku sektori palk tõusis mullu 7,9%, erasektori oma 6,7%. Keskvalitsuse keskmine palk oli 1106 eurot, riigi keskmine 948 eurot.

Arvud ütlevad, et Eesti palgataset dikteerib valitsus. Rahandusminister Jürgen Ligi küll kinnitab, et valitsus erasektorile palgakonkurentsi pakkuda ei taha, kuid Eestis ütleb, milline palk on õige ja õiglane, valitsus. Ning mõjub seetõttu aadelkonnana, kes lihtrahvast rõhub.

Pole jõudu ega tahet

Kindlasti võib vaadelda arve ka nii, et Eesti erasektor ei ole kriisist siiani taastunud. Paljude ettevõtete käive on ikka veel madalam kui 2007. aastal ning arenguperspektiivi, s.t kasvu ei ole. Trend pole eraettevõtete sõber – erasektor (kui mõned tublid erandid välja arvata) on stagnatsioonis – ei ole füüsilist jõudu vallutada uusi turge, müüa rohkem, kõrgema hinnaga, enamatele inimestele ning ei ole vaimset jõudu – tahet saavutada. Selles ei ole avalik sektor süüdi, selle süü on negatiivne trend – pingutamisest pole kasu.

Lihtne oleks öelda, et meil on vaja lihtsalt murda trend, ja asjad on jälle paremini. Me oleme ju kasvu näinud – 90ndatel mitu korda, 2000ndatel. Käesoleval kümnendil veel mitte, kui ehk viimase aasta maailma etaloniks kujunenud kinnisvarahinna tõus Tallinnas annaks justkui lootust? Suund on vale.

1989. aastal moodustas Jaapani kinnisvara väärtus üle poole kogu maakera maismaa väärtusest, Tokyo börsi väärtus oli 42% kogu maailma börside koguväärtusest. Kuid mulli lõhkemise järel ei ole sisuliselt siiani aidanud ükski meede, et majandust uuesti käima saada. Sealjuures ei vähendanud jaapanlased kordagi avaliku sektori kulutusi.

Eesti seis on Jaapani veerandsajandi pikkusest taandarengust (neil läheb ju hästi, aga nad on kogu aeg kaotanud positsioone, mis neil kunagi olid) palju kehvem. Meil ei ole Toyotat ega Sonyt. Meil ei ole harjumust teha lihtsat tööd rõõmsa meelega. Paar kuud tagasi Jaapanis käies olin imestunud, kuidas 50ndates mehed töötavad jalgrattaparkla valvurina sellise tänutunde ja entusiasmiga, et meil ei ole isegi innukamad ministrid sedavõrd motiveeritud.

Mis meid edasi viib?

Jürgen Ligi ei peaks muretsema niivõrd sellepärast, et avaliku sektori palgad kasvavad liiga kiiresti ja on (erasektoriga võrreldes) liiga kõrged. Häda on erasektori taandarengus. 90ndate alguses sai Hansapanga teller rohkem palka kui minister. Ka see oli absurd, kuid see tõi meid siia. Toomas Hendrik Ilvese moodi küsides: kuid mis meid siis edasi viib?

Erasektori ambitsioonikas areng. Ettevõtlus. Just siin Eestis. Lahe on kuulda, kui keegi Londonis, Ukrainas või USAs tegusid teeb. Kuid Missos elu sellest paremaks ei lähe, et Tallinnas on tasuta ühistransport ja peagi ka prügivedu. Eesti pole mingi ääremaa – me asume elu keskel – Stockholmi−Helsingi−Peterburi kolmnurgas.

Ükski riik pole maalilmas selle poolest hinnatud, et nende presidendi või peaministri palk on suurem kui tippettevõtjate oma. USA presidendi aastapalk on küll 1,7 miljonit dollarit, kuid tõeliselt rikkaks saab ta ikka siis, kui ameti maha paneb ning kommertskõnesid pidama hakkab. 100 000 dollarit tunnis vähemalt. 17 kõnet, ja aastapalk koos. Treenitud mehena saab ta nädalaga sellega hakkama.