Janek Mäggi: mis on pildil õigesti? Peeruvalgel – absoluutselt kõik!

Mulle on rajult sümpaatne mõte, et riik hakkab minu eest elektriarvet kinni taguma.

Tase, kus selle mõtte kiidab heaks oravate ajugümnastik Kristen Michal, paneb maa värisema. Mulle meeldiks muidugi ka see, kui lisaks elektrile saaks raha ka toidu ostmise eest. Ostad paki piima, riik kannab sulle kohe 2 eurot arvele! Loodan, et valitsus otsustab selle järgmisel nädalal ära.

Veel tahaksin, et valitsus ostaks kõigile tasuta jagamiseks uut innovaatilist ravimit „Igavene elu maapeal", mida tuleb süstida 12 korda aastas, iga kuu, kuni surmani. Kõik, kes seda süsti regulaarselt saavad, elavad sama vanaks kui Noa, kes suri 350 aastat pärast veeuputust 950-aastaselt. Ning tohivad käia kinos, teatris, spordisaalis ja ööklubis.

Kindlasti on peaminister Kaja Kallasel õigus, et kõik pensionärid ei ole vaesed. Enamikul neist on liiga suured kodud, liiga palju asju ja tagatipuks elab neist ülemääraselt suur hulk liiga kallil kinnisvaral. Need, kes on veel Tallinnasse jäänud: müügu ruttu - enne totaalselt lappavat kinnisvarakriisi - oma kodu maha ja ostku korter Kohtla-Järvele või Kiviõlisse või Valka. Saavad elu lõpuni elektriarve ise makstud, ja ega eluhämarikus pole valgust vajagi, hing püsib suhteliselt talutavalt sees ning võibolla saab isegi Lätti või piiriäärsele Venemaale päevasele külaskäigule minna. Sihitult tegutsedes võib mõnele vaesele pensionärile isegi pihta saada.

Rahal ei ole Eestis ammu enam mingit väärtust, suvaline taksojuhtki teenib 6000+ eurot kuus - peaministri palga. Täpsemalt öeldes on peaministri palk niivõrd närune, et isegi taksojuhid ei taha seda tööd teha. Pole pointi! Seepärast tuleb raha lollilt lambanäoga rahvalt ära võtta, laiutada käsi, et pole teil ju häda midagi, ning naeruvääristada mõnda saamatut riigikogu liiget, mõisaomanikku või perearsti, kes ei suutnud halliski unes ette kujutada, et ainus mõistlik valgus on peeruvalgus.

Oleme soos

Tühjast ulgumisest ei ole mõtet välja teha. Kes pole rahul, koligu Soome ja jooksku seal ringi, kui tahavad ja lastakse! Tegelikult on Eestis absoluutselt kõik väga hästi! Võibolla me ei ole Euroopa 5 rikkama riigi hulgas rahalt, kuid me oleme seda soodelt. Eestis on 9836 sood, mis moodustab 22,3% meie territooriumist. Me oleme omadega soos ja see on väga mõnus.

Maailmas ei ole mitte ühtegi kohta, kus tehakse targemaid otsuseid kui Eestis, kus inimesed on õnnelikumad kui Eestis - ja selles ei ole süüdi riik. Riik on alati süüdi, et ta teeb kõike liiga hästi. Nagu Eestis. Lihtsalt pööraselt rumal rahvas ei saa sellest aru! Jube kahju! Häbi talle.

Siiski, Eesti on ainuke koht maailmas, kus eestlasel on tõeliselt hea elada. Kus on sõbrad ja sugulased, kus on omakeelne ajakirjandus ja asjaajamine, kus on lapsepõlvemaad ja igavene puhkepaik, kus on kõik see, mida igaüks meist nimetab „minu Eestiks".

„Minu Eesti" on igaühe jaoks meist, eestlastest, veidi erinev, kuid ta on sinimustvalge, lepikute ja männikute, niitude ja järvedega, saarte ja soodega maa, milleta normaalne eestlane end eestlasena ei tunne. Laulupeod on ka, aga need ei ole alati toredad. Vahel lauldakse seal laule, mida enam ei sobi laulda ja räägitakse jutte, mis isegi kõrtsi taga rääkimiseks on liiga otsekohesed.

Muidugi tuleb kaasa tunda neile, kes endaga ükskõik mis põhjusel hakkama ei saa. Perekonnas ja rahvusriigis ei saa olla olukorda, kus pooled inimesed ei kõlba mitte kellekski. Ükskõik, mis vaimne või füüsiline häire neid painab - olgu süstlakartus, suitsuhimu, spordiklubisõltuvus, kohvi(ku)narkomaania, ohjeldamatu üleõgimine või lihtsalt hullumeelsus, millest viimase võiks siiski ära keelata. Hullude hulk on Eestis koguni suurem kui elanike arv - suur osa on topelthullud!

Skisofreenia

Kaks aastat alalises vales elamist murrab ka kõige sitkema vaimu: kui täna teatab riik või tema esindaja, et asjad on nii, see on 100portsendiline tõde, ning homme ütleb, et oi, seda, mida ma eile rääkisin, ärge kuulake, ärge mulle mitte meeldegi tuletage, see on vana jutt, kuulake tänast, siis kuidas saab uskuda tänast, mille kohta homme ütleb riik, et seegi on juba hapuks ja hallitama läinud? Ei saa. Uskuda ei saa mitte midagi, sest läbiproovimisel on kõik liivale kirjutatud jutud osutunud pooltõeks või valeks.

Ja ometi, milline armas maa on Eesti! Siin on kodu, siin on lapsed, siin mälestused, ka valusad, siin on soe ja turvaline, siin on helge ja siiras. Mitte keegi ega mitte miski ei saa minult võtta tunnet, et Eestist paremat ei ole.

Ja isegi kui loomaaias on kord käest ära ning „ahvid võtavad elektri ära" - nõukogude ajal ütles isa Jukule alati, kui vool ära läks, et „kuradi ahvid, jälle võtsid voolu ära" - siis ei ole see traagiline: Eestis leiab peeru alati üles!