Janek Mäggi, "Kui kultuur teeb Eestis raha"

Eestlastele meeldib mõelda, et meil on kultuurne maa. Maalikunst, ooper, muusika. Sõnalise kunstiga on lugu keerulisem, sest tõlkes läheb alati midagi kaduma, aga siin on vähemalt kohalikus kontekstis suursaavutusi.

Eesti kultuur õitseb praegu tõesti majanduskasvu kiiluvees. Kultuuri ja raha näiline vastuolu on aga igipõline. Küsimus, kas selleks, et luua, on vaja süüa (hästi), ei lõpe. Külmetav kunstnik on legend, teisiti kunst justkui ei sünni.

Kõigil on oma koht

Vincent van Gogh müüs oma eluajal väidetavalt vaid ühe maali, oma vennale. Täna on van Goghi maalid kõigis Euroopa nooblimates kunstimuuseumides aukohal, kus olen käinud. Tema tööd on niivõrd isikupärased, et tunned neid juba lõhnast. Nagu Jüri Arraku omi.

Hea kultuur ei sünni siiski valust ja näljast, vaid loomiskirest, saavutusvajadusest ja tunnustuse leidmise püüdest. Kultuuriks on raske nimetada asju, mis ei leia publikut – kuigi publik ei pruugi tekkida kohe, nagu Vincenti puhul juhtus. Kultuuri teeb kultuuriks publik.

Kultuuri olemus on meelt lahutada, ilu patta panna ei sünni – kultuurist hing sees ei püsi, kuigi püsib rõõmus ja arenev. Meelt on lihtsalt tore lahutada kultuurselt, mille tähendus on aga erinevatele inimestele erinev.

Suvetuuride ja Meie Meeste põlgajate hulka ma ei kuulu. Ma mõistan nende kohta artistide rahakottides ning publiku südames. Ometi on sellest vähe, et kõigil eestimaalastel sära silmis hoida.

Kui on kollil rahamaitse suus

Siin tuleb jälle mängu see palju kirutud raha. Kultuuris (nagu äriski, rääkimata poliitikast) on palju keskpärasust, mis alavääristab publiku olemasolu tähtsust. Stiilis, et mina teen siin tõelist kunsti, mitte nagu Kaur Kender või Navitrolla. Kender on Eesti publikuta kirjanike jaoks vist suurim koll, on jäänud meediast mulje.

Kui keegi suudab oma loodud kultuuri müüa, toob see kultuuriringkondades (hallis keskpärasuses ma mõtlen) kaasa meeletu pahameeletormi. Müük tähendab ju publikut, sooritust ja tunnustust – ja loomulikult ka palju raha. Ja siis püüavad need samad kriitikud teha järele seda, mida nende «kommertsijad» ees tegid. Haledalt, igavalt, läbinähtavalt. Rootsi ABBA näide on ehk säravaim, kui kodused näited kõrvale jätta.

JK Rowlingu «Harry Potter» on inglaste jaoks juba klassika. 50 000 algtiraa¾iga alanud ja trükiõiguse eest võidelnud saaga on 1965. aastal sündinud Rowlingule sisse toonud üle miljardi dollari, millega ta on maailma 400 rikkama inimese hulgas ja kaks korda rikkam kui Inglismaa senine rikkaim naine – kuninganna Elizabeth II. Geniaalne igas mõttes – isegi tema ametlik kodulehekülg, mida võib lugeda ka nt jaapani keeles.

Kultuuri hetkeseisul on majanduse tervisega otsene seos. Raha võimaldab kultuuri luua ja seda koju kätte tuua. The Beatles andis omal ajal maailma suurima vabaõhukontserdi, kus oli 55 000 kuulajat. Nüüd tuleb Tallinna Metallica ja kuulamas käib ligi 80 000 inimest. On see kultuurinälg või mis? Omaaegsed maailmarekordid ületatakse ka valdkondades, kus dopingut polegi vaja – ainult mõista, mida publik ootab, vajab ja ihaldab. Isegi Eestis.

Kultuuri sünniks piisab 1% andest

Kultuuri eelis võrreldes äriga on see, et kultuurivaldkonda on raske tulla äri tegema. Kui tahad kultuuriga elatist või koguni raha teenida, pead olema ikka väga-väga hea. Selleks, et väga-väga heaks saada, on Voldemar Panso sõnadega vaja 99% tööd ja 1% annet.

Äris proovivad kätt ka need, kellel on võib-olla andeprotsent olemas, aga tööd ei viitsi teha – hakkavad varastama. Sünnivad pankrotimeistrid. Kultuuris surevad sellised tegelinskid enne nälga, kui päris jamaks läheb.

Viimaste aastate publiku elatustaseme tõus tõstab ka kultuuri taset. Kultuuri tegemiseks on Eestis juba päris hea pinnas – on huvi, on nõudlus ja ka pakkumine. Ainult rahast ei ela, emotsioone on vaja – õnne ja rõõmu ja lusti.

Viimase aja paremaid raamatuid lugedes, plaate kuulates ja etendusi vaadates olen hakanud mõistma, et kas peabki kogu aeg pürgima maailma parimaks. Peaks ikka ajama Eesti asja – laia maailma tunnustus on tore, aga selleni ei jõua sugugi mitte kõik – isegi kui nad on väga-väga head.

Seepärast on ikka väga tore, et «Leiutajateküla Lotte» valmis sai. Kindlasti lähen seda kinno koos lastega vaatama. Aga siis, kui sabad vaibuvad – kujutage ette, et Eestis on tekkinud kultuurisabad. Küllap on ta siis ikka päris hea – see Eesti kultuur, ma mõtlen.