Janek Mäggi: Sõna tähenduse ütleb autor, mitte lugeja

„Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal.” (Johannese 1:1)
Kolmekuningapäeval oli Tallinna Jaani kirikus Loodud Sõna Õhtu külaliseks kirjandusteadlane ja Tammssaare-uurija Maarja Vaino, kes minu kui õhtujuhi märkuse peale, et Tammsaare pidas tõsist võitlust Jumalaga, lükkas otsustavalt ümber jutu, nagu Tammsaare oleks olnud ateist. Ei olnud.
Jumalaeitaja kuvandi püüdsid talle külge pookida punased, kelle „õnneks“ oli Tammsaare 1940. aasta varakevadel elavate kirjast lahkunud ning tal ei olnud võimalik enam protestida tema loomingu tõlgendamisel talle omistatud all-tekstide pärismõtte vastu, mis Vaino hinnangul Tammsaare enda omaga kokku ei kõlanud.
Nõukogude võimul oli vaja näidata, et juba kodanlikus Eestis peeti alalist võitlust rõhujatega ning kirik, kristlus ja Jumal olid vana korra ilmselged teenrid – tuli illustreerida, kuidas see võitlus käis ja kes need lugupeetud inimesed olid, kes olid selle esirinnas.
Nõukogude võim tegi Tammsaarest punaideid kandva kirjaniku – rahvakirjaniku – muutes tema mõtted tõlgendamise kaudu endale ja oma ideoloogiale sobivaks. Punase hoogtöö tõhusust kinnitab asjaolu, et legend Tammsaarest kui jumalatust inimesest elab kaasaegsete inimeste peades edasi.

Nad ei saa aru, mida ta ütles
Tammsaare oli sõnakunstnik, kelle sõna liigutas mägesid. Tema tekstid võimaldasid luua erinevaid varje just nii, nagu varjulooja soovis. Tema loomingus oli võimu- ja inimloomuse kriitikat, millest sai kinni hakata.
Ka tänapäeval saavad olulised tekstid sõnaväänamise ohvriteks – inimesed püüvad anda kõigele tähenduse ja tähtsuse, mis neile endile kõige enam korda läheb, mis on neile vajalik ja kasulik. Lähemast ajast on küllap paljudel meist kummaline taas lugeda jutte, mida räägiti koroonaajal või siis, kui äsja oli alanud sõda Ukrainas.
Piibli 66 raamatut võib pidada ajalookirjanduseks, poeesiaks ja paljuks muuks, kuid
tähenduse andmisel sõnale kordub sarnane lugu Tammsaarega – pahatahtlikud inimesed loevad sealt välja asju, mida seal öeldud ei ole ning annavad sellele muljetavaldava tähtsuse: Piibel on verine raamat, kus on palju hoorust, valetamist ja palju muud eba-eetilist.
Kahelda pole vaja Jumalas, tema on ustav. Kahelda pole vaja Jumala Sõnas, see on tõde ja tõene. Kahelda tasub kõiges, millega Jumalat ja tema Sõna tõlgendatakse. Inimene on langenud ning tema langenud loomus lööb välja kohe, kui inimene oma langenud loomusele veidigi maad annab.

Sõna ütleb rohkem kui keha
Sõna tähendus ja tähtsus on muutunud mitte ainult kristlike, vaid ka ilmalike teemade käsitlemisel. Sõnateatri asemele on astunud kehateater, kunst ja meelelahutus ei sünni mõtlemise ja analüüsi tulemusena, vaid teravatest emotsioonidest.
Ühiskond väänab mitte ainult sõna, vaid ka keha ja väänab sõna kehaks. Keha sõnaks vähem, aga ka seda. Rahvas ei nõua „meeldivat vaheldust pakkuv tegevust, lõõgastavat ajaviidet“, mis sõnaveebi kohaselt meelelahutuse tähendus, vaid meelte lahutamist tööst, perekonnast, sõpradest, kohustustest jne. Siin on olemuslik vahe. Elu mõtestamine on muutunud teisejärguliseks, kuigi see on nii Tammsaare teoseid kui ka piiblit läbiv punane joon.
See, mida inimesed arvavad Jumala Sõnast, on väheoluline. Oluline on see, mida Jumal oma Sõnaga ütles. Mis oli tema mõte ja eesmärk. Isegi kui ateistlik ühiskond oma harimatusest levitab legende, mis tõele ei vasta, ei muutu legendid oma populaarsuse või üldtuntuse tõttu tõeks. Alati tuleb püüda mõista, mida autor öelda tahtis. Mõnikord on selleks vaja ilmutust. Eriti siis, kui autor on Jumal.