Janek Mäggi: president, kes julgeb kaitsta iseennast, suudab kaitsta ka riiki

President Alar Karis mõjub rahustavalt ka teravaid (loe: vastastele ebameeldivaid) sõnu öeldes.

Tema avalike tekstide peajoon on mõtteselgus, konkreetsus, päevakajalisus ning hooliv vaim. Karis ei larista sõnadega, ei püüa või ei taha ilutseda, ei jäta kunagi üleolevat muljet. Ta mõistab, et hukka saab mõista vaid iseennast. Teisi tuleb mõista, isegi kui ei suuda, ei taha, ei oska.

Vaba sõna oli kandev alusmüür tänasele kõnele. „Ma tunnen nõutust, kui loen, kas ja kuidas tuleks kontrollida ajakirjandust ja väljendusvabadust. Riiklik järelevalve ajakirjanduse sisu üle on halb mõte,“ märkis president.

Paraku ongi lääne ühiskonna tänane peaprobleem mitte sõnavabadus, vaid sõnaorjus. Sõnad on võimu orjad ja peavad väljendama alandlikku kuulekust või surema. Raamatute ümberkirjutamine tapab vaimu, mitte ei vabasta seda. Astrid Lindgren ei ole kurjategija või hernetont.

„Meil on rohkem tarku ja ärksaid inimesi, kui meediaruumis kolumniste. Aga avalikku dialoogi nad ei sekku. Mis pärsib avalikku debatti? Mis on sellise enesetsensuuri põhjus?“ küsis Karis. Vastus on lihtne: rääkida on valusam kui vaikida. Sõnaga peksmine on levinum kui piitsaga. Teemasid, mille puhul eriarvamusele jäämine on keelatud, on liiga palju. Varsti vist kõik.

Kõne ilusaim mõte
„Ärgem tühistagem vaimuvabadust. Hoidkem seda rahvusliku aardena,“ oli kõne ilusaim mõte. Kuid kuidas hoida vaimuvabadust, kui sõnavabadus on pärsitud? Selge sõna on piinatud geenius mitte ainult Eestis, vaid kogu lääne ühiskonnas. Demokraatiast on saanud teokraatia – avalikku arvamust juhivad „jumala poolt antud“ ideed, mis võtavad religiooni mõõtme – alates rohepöördest ning lõpetades demograafiaga.

Karise kõnes olid kõik kohustuslikud elemendid, mis aastapäeva kõnes peavad olema – vabadus, Eesti, väärused, kestmine. Nendes teemades on raske rabada, kuna need metafoorid on Eesti inimestele pähe kulunud. Üllatada samuti mitte. Ja ei peagi. Vahva oli Sirje Endre tsiteerimine. Näitas mõtteavarust. „Kõik eestlased on alati kõige paremad eestlased,“ on Endre öelnud.

Julgus end kaitsta
Kiita tuleb Karise julgust ka ennast kaitsta. „Ka mina teen seda tööd ja mul on kahju, et selle töö rahastamine on tekitanud Eestis vaidlusi. Eriti kahju on mul selle pärast, et nende vaidluste käigus on heidetud varju presidendiameti sõltumatusele. Presidendiameti sõltumatust kaitsen mina. See hõlmab ka võimalust heita arvustav pilk parlamendi ja valitsuse tegevusele,“ märkis Karis.

Heatujuline ja mõõdukalt range president võib pidada kõnesid, mis annavad Eestile mõtte ning Eesti inimestele usu endasse, oma perekonda ja oma riiki. Karise emotsionaalne side tavaliste Eesti inimestega on silmapaistev. Ta on kohal. Rohkem ei olegi vaja.