Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia, valitsusasutuste ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Ilvese eripära on "ebaviisakas" siirus

09.07.14, ERR, Janek Mäggi Kahes asjas on Peeter Helmel kindlasti õigus: esiteks, laulupidu on enamiku eestlaste jaoks religioosne riitus (minu meelest põhjendamatult); teiseks, Eesti presidendile meeldib väga olla popp ja noortepärane (kuid ega see nüüd nii jube ka pole!). Keerulisem on lugu aga sellega, et president "riituste" ajal oma mobiiltelefoni näpib ja iseendast pilte teeb. Väkk! Ja mis seal pattu salata, tegin ka mina. Küll mitte telefoni, vaid suure kaameraga. Muidu polekski ühelegi pildile jäänud. Mulle on korduvalt ette heidetud, et konverentside ajal istun arvutis ja ei kuula, mida laval räägitakse. Tihti on muidugi vastupidi – kirjutan näiteks pressiteadet sellest, mida tähtsal inimesel Eesti rahvale öelda on. Kuid teisest küljest, kui tavakuulajatest rääkida, siis järelikult on esineja jama, ei lähe hinge, ei haara, ei lumma, ei raba. Kui ta suudaks seda kuulajaga teha, siis unustaks kõik fännid oma mobiiltelefonid, sülearvutid jms. Ma ei usu, et on palju inimesi, kes presidendiga kohtudes võtavad mobiiltelefoni kõne vastu ja ütlevad: kuule, taadu, oota vähe! Kuid presidendil võib küll vahel tunduda, et jutt on igav ja tal oleks midagi huvitavamat, tähtsamat ja meeldivamat teha. Mul heliseb telefon vähemalt korra iga koosoleku ajal (kiirel tööajal on koosolekud 3-6 päevas) ja vahel võtan ette vabandades ka vastu. Mõni asi on lihtsalt tähtsam, kiirem ja palavikulisem kui teine. Mõne inimesega kohtumine on mulle suur au ja vastutulek, mõnikord on ka vastupidi. Toomas Hendrik Ilvese eripära on selles, et ta näitab oma tundeid ja suhtumisi sageli riigipea jaoks "ebaviisakalt" siiralt välja. Elizabeth II puhul on justkui nii, et tal ei olegi tundeid. Ilvesel on. Keegi ei suuda vaimustuda kõigest, mis riigis toimub, ühevõrra kuumalt. Eilne jalgpall oli selgelt kihvtim kui kogu laulupidu. Julm? Ei ole – Eestis on väga palju inimesi, kes viisi ei pea ja tantsida ei oska ning kellele surutakse peale laulupidu kui eestlase identiteedi peamist ja tähtsaimat osa. Ilus ta oli, aga rangelt omavahel öeldes – minu jaoks igav. Välismaal elavate sugulaste tõttu kuulasin pühapäeval püsti seistes paari kolme tunni jooksul peo lõpulaulud kohapeal ära, kuid telefon helises korduvalt – lapsed tahtsid jäätist, sugulased otsisid tualetti. Olin nagu väga häbematu teatrikülaline, kes ei saanud aru, et on "jumalateenistusel". Ajasin pikalt ka ühe ajalehe peatoimetajaga juttu ning ta tunded olid sarnased minu omadega. Kindlasti oli peol palju ülevaid hetki, kuid sugugi mitte kõigile ja ühtemoodi. Võib-olla tuleb mõnele kriitikule üllatusena, aga mulle tundub, et president käib ka tualetis ja tõmbab seal vett peale. Rääkimata sellest, et tal võib olla siiralt igav, tüütav jne. Paparatsod on püüdnud muidugi ka Elizabeth II grimasse ning printsessi paljaid rindu. Pole võimalik ennast täiuslikult valitseda, kontrollida, juhtida, kui oled 24 tundi ööpäevas, 7 päeva nädalas objektiivide sihiku all. Võimalik muidugi, et järgmine president on veelgi popim ja noortepärasem, kes teab täpselt, millega sihtrühma rabada. Taavi Rõivase erksinised sokid kohtumisel David Cameroniga tekitasid konservatiivsetes inglastes šokki – nii ennastkergitavad olid need. Kuid kodus vist tundus noorematele valijatele lahe. Ja palju pilte nägime sellest ka. Võib-olla on tõesti siimkallaslikult väljendades vanade ilveste-lauristinide-kelamite aeg läbi. Mingu jalust ära, et noored saaks rokkida. Järgimine president tuleb samuti kapist – nt Kristen Michal, Sven Mikser, Urmas Reinsalu... Ei olegi vaja püüda olla kogu hingest olla popp ja noortepärane, vaid ta lihtsalt ongi. Astub laulupeo pulti kõnet pidama, Hugo Bossi ülikond seljas, kollased sokid jalas ning kirjutab kõne ajal oma Facebooki seinale: "Issand kui äge, ma olen president, kohtun rahvaga, ma olen nii lahe, appi, kõik armastavad mind, ma olen rabatud, juuuuu, jepijeee!"