Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia, valitsusasutuste ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi: "Uexküllid teevad, mis tahavad"

191
05.02.08, SL Õhtuleht, Janek Mäggi: "Uexküllid teevad, mis tahavad" Korteriafääris on maffialikke maneere – kindlad perekonnad teevad, mis tahavad. Politseisse minna ei tasu, sest ka see organ on ära ostetud.

Kohtuistungi ajal, kui saalis oli vähemalt 20 inimest, sisenes ruumi töömehetunkedes mees redeliga. Kindlal sammul astus ta kohtusaali ajaloolise kella poole.

Pani siis redeli üles, kruvis kella seina küljest lahti ja lahkus – koos kellaga. Keegi ei pannud tema käitumist imeks.

Hiljem selgus, et mees polnud mitte tööline, vaid varas. Diskussiooniteemaks kujunes, kas see oli avalik või salajane vargus, sest salajase varguse puhul on karistus väiksem. Loomulikult oli see salajane vargus, kuna ükski kohtusaalis olija ei osanud kahtlustada, et töömees pole töömees, vaid on varas.

Täpselt samamoodi ei saanud Eesti ühiskond ja avalikkus aru, kuidas suur osa prominente kehastusid 90. aastatel töömeesteks ning virutasid Tallinna linna ja Eesti rahva tagant ligi miljardi krooni väärtuses Eesti riigi kõige magusamat – Tallinna vanalinna kinnisvara. Uskumatu, aga tõsi.

Kuna toonases kontekstis ei saanud õieti keegi aru, mis toimus, ei olegi tagantjärele justkui muud teha kui käsi laiutada ja tõdeda – mis hundi suus, see hundi kõhus.

Miks mina midagi ei saanud?

Oleme saanud kahju, aga seda ei korva keegi. Ja õigupoolest tahame kadedalt küsida (meie, kes me ilma jäime): miks meie endale sellist korterit ei saanud?!

Tunnistan siinkohal ausalt, et mina küll ei julge lubada, et kui mulle oleks midagi sellist pakutud, oleksin ma selja sirgeks ajanud ja öelnud: tänan, ei, see on ebaeetiline, korruptiivne, ütleme otse – vargus. Ma ei tea, aga ma kahtlen endas… Kes suudab kindlameelseks jääda, kui kurat ise salakavalalt kiusab?

Aeg-ajalt piinan oma tuttavaid küsimusega: kas sina oleksid Saksa koonduslaagri lihtvalvurina vangide gaasitamisest keeldunud? Enamasti on ebavalev vastus: «Ei, noh, ma ei tea...» Keegi mõtlev inimene ei ütle kohe: «Loomulikult! Mina ei oleks kedagi gaasitanud!» Kuid mis on varanatukest kasvatav süütu korter sisuliselt enesetapu kõrval?

Korteriafääris on maffialikke maneere – kindlad perekonnad (parteid, firmad jne.) teevad, mis tahavad, ja kellele midagi ei meeldi, need lastakse maha (jäetakse pirukast ilma). Politseisse minna ei tasu, sest ka see organ on ära ostetud. Igal mehel on oma korter, mis tema suu lukus ja silmad kinni hoiab.

Õigus varastada heauskselt

Olen maffialugusid kuuldes-vaadates korduvalt mõelnud, et kui need inimesed rakendaksid sama ressurssi ja ajupotentsiaali kuritegevuse asemel seaduslikku ärisse, oleksid nad veelgi edukamad.

Sellele järeldusele on geniaalsemad kurikaelad muidugi isegi jõudnud ning rahapesu vajadus ju ainult sellest tulebki – muuta mustad asjad puhutaks ja seaduslikuks. Seda, et kelmid jäävad kelmideks, kinnitab asjaolu, et mõni korteriafääri kangelane on kuulsaks saanud ka maksude maksmisest kõrvale hoidmisega.

Kahju ei ole ju selles, et koorekiht äri teeb. Mis see äri muud on, kui maksimaalselt odavalt ostmine ja maksimaalselt kallilt edasimüümine. Kahju on aga sellest, kui austatud inimesed neile usaldatud võimu kuritarvitavad. Sellist korteriäri ei saanud teha igaüks, tavapärase konkurentsi tingimustes.

Päris tore oli kuulata peaministri selgitust, miks riigikogu liikmed peaksid kuuluma riigi omanduses olevate äriühingute nõukogudesse. Sellepärast, et neil on rahva mandaat. Jah on. Kuid milleks? Viia läbi salajasi vargusi ja hiljem tunnistada, et varastasime küll, aga heauskselt?

Röövlid saavad alati hüvitise

Kuigi kardetavalt on iga inimese elus tegusid, mida ei saa heaks kiita (kes on patuta, visaku esimene kivi!), on kõige hullem asi klannide usurpeeritud õigus evida privileege ja neid oma suva järgi omavahel laiali jagada.

Ühiskonna eliidil on end praeguses olukorras väga raske kaitsta. Nende ühiselt heakskiidetud käitumine laienes üle erakonna piiride. Tavapärane näpuganäitamine teise erakonna-ringkonna liikmetele on seekord kohatu.

Korteriaferistide käitumine pole midagi uut siin päikese all. See oli nagu Uexkülli-tegemine, kui meenutada mängufilmi «Verekivi» – ikka on sakstel suurem õigus kui lihtrahval. XVIII sajandil kuulus näiteks Läänemaal ainuüksi Eesti rüütelkonna peamehele, tsiviilkubernerile ja Läänemaa kuningaks kutsutud Berend Johann von Uexküllile 38 mõisat. Kuidas ta need ikkagi sai?

Endiste aegadega võrreldes ongi peamine erand see, et siis võeti valdusi väevõimuga – avaliku varguse või röövimise tulemusel. Nüüd võetakse salaja. Esimese Eesti Vabariigi ajal natsionaliseeriti mõisad maareformiga ja riik maksis Uexküllidele kompensatsiooni. Nüüd võivad omandajad riisutud vara endale jätta. Täieline Eesti Vabariik!