Janek Mäggi: president koligu Toompeale, siis saab Kadriorgu Rüütlile ja teistele riigipeadele muuseumi teha

Eesti Vabariik pole firma, mille presidendid on välja mõelnud ja edukaks ehitanud, seda on teinud ajaloolised võimalused ja töökas rahvas. President elagu ikka palgast, mitte riigi dividendest, nagu iga aus ja tubli kodanik.

Kadrioru administratiivhoone ehk presidendi ametiresidents tuleb muuta Eesti riigipeade muuseumiks. Hoone on presidendi ametiresidentsiks sobimatu ega ole selleks ehitatud. Siis ei peaks vähem kui seitsme aasta pärast 100aastaseks saav president Arnold Rüütel oma tulevast kodu ja arhiiviruume niivõrd pingsalt projekteerima ja ümber projekteerima – riik saaks Rüütli isikliku arhiivi uues muuseumis aupaklikult talletada ja säravamad hitid avalikult välja panna.

Uus muuseum pürgiks kiiresti Eesti kõige külastatavamaks muuseumiks ja sobituks hästi Kadrioru muuseumite kvartalisse. Eestil on olnud ühtekokku 19 riigipead, Alar Karis on 20. Pole kindel, et kõik eestlasedki on kursis, et Eesti riigipea on olnud teiste seas Aadu Brik (1920) ja Tõnis Kint, kes pidas ametit kõige pikemalt – 20 aastat (1970-1990). Kogu ametiajaga lööb ta isegi Konstantin Pätsi, kelle 6 ametikorda jääbki vist rekordiks. Johannes Käbinile (1950-1978 pluss 1978-1983) – kui teda pidada Eesti sisuliseks juhiks – jäi Kint siiski alla.

Enam kui sajandi jooksul on kogunenud palju, mida saab rahvale näidata. Ka Buckinghami palee on suvekuudel rahvale avatud. Olen piletisabas seisnud, ja see oli pikk. Riigipeade muuseumist saaks Eesti ainus muuseum, mis suudab piletimüügitulust täielikult ära elada ja teenida ka kasumit.

Nagu printsess Diana kleitide-kostüümide näitus „Diana: Her Fashion Story“ (2017) oli 26 eksponaadiga Londonis erakordselt menukas, võiks president Kersti Kaljulaidi ametlike rõivaste eksponeerimiseks ehitada administratiivhoonele kõrvalhoone. Väljapaneku naelaks rühib kindlasti pusa „Sõna on vaba“, mis ongi president Kersti Kaljulaidi ametiaja kõige silmatorkavam saavutus. Evelin Ilvese kleidid on ERMis näitusel olnud, ka sellest kollektsioonist saaks särtsakat lisa. Kui turistid taas Eestis hakkavad käima, haarab kogu kompleks turismimagnetina koha number 1.

Ametisoleva presidendi arvamust ei tohi küsida

Riigihalduse ministrina, kes on ühtlasi Riigi Kinnisvara ASi üldkoosolek, lasin välja arvutada võimaluse, kas president oleks võimalik kolida Toompeale, endisesse välisministeeriumisse (1920-1940), rüütelkonna hoonesse. Riigi Kinnisvara ekspertiis kinnitas, et mõte on jumekas ja ka julgeolekukaalutlustel (liiga suur riigivõimu kontsentratsioon ühes kohas jms) takistused puuduvad.

Peamiseks tõkkepuuks sai toona (2018-2019) koalitsioonipartnerite ühine hirm, et kui president tuleb liiga lähedale, hakkab ta end parlamendist ja valitsusest veelgi tähtsamana tundma. See hirm lämmatas mõistliku otsuse.

Ometi on president ainus institutsioon, mida valede ja viletsate ruumidega piinatakse, kuid mille ajutine juht peale ametiaja lõppu elu lõpuni üle kullatakse. Kui Kaljulaid jõuab samasse vanusesse kui Arnold Rüütel täna, on ta viie tööaasta eest saanud Eesti riigilt ligi pool sajandit muljetavaldavaid dividende. Eesti Vabariik pole firma, mille presidendid on välja mõelnud ja edukaks ehitanud, seda on teinud ajaloolised võimalused ja töökas rahvas.

Ja seejuures ei ole Eesti riik suutnud presidendile korda teha Liberty mõisa, milleks olid 2016. aastaks siiski kõik plaanid ja raha olemas. Kui oleks tehtud, oleks selle tänane väärtus suurem kui toonane kulu. Populistlik kokkuhoid ja enesekeskne kapriisitsemine on tagantjärgi vaadates alati raha ära viskamine ja väärtuste hävitamine, mis juhtus ka Libertyiga. Mis oli ette teada juba toona.

Ametisoleva presidendi käest ei tohi kunagi küsida, mis talle või tema tööle hea on. Selle otsustavad valitsus ja riigikogu. Sest peagi tuleb järgmine president ja siis järgmine, kellel kõigil on oma soovid ja kiiksud. Inimesed on ajutised, institutsioon igavene, nagu riigivanem Konstantin Päts administratiivhoone nurgakivi panemisel 12. augustil 1937 ütles: "See hoone peab kestma kaua aastaid ja see võim, mis uue põhiseaduse põhjal siia üle tuuakse, olgu igavene."

Vaino Väljas tuleb panna aukohale

On aeg muuta tähtsaks presidendi institutsioon, mitte isik, kes seda valimise hetkel valitsenud juhuste ja poliitiliste meeleolude kokkusattumise tulemusena juhib. Administratiivhoonest saagu Eesti riigipeade muuseum, kus lisaks ametlikult tunnustatud riigipeadele peavad oma koha leidma 11 Eesti NSV Ülemnõukogu presiidiumi esimeest, alates Johannes Vares-Barbarusest kuni taaskord Arnold Rüütlini välja. Ekspositsiooni koostamisel võib eeskuju võtta Saksa Ajaloomuuseumist Berliinis, mis on suutnud kõiki ajastuid väärikalt ja neutraalselt esitada.

Arnold Rüütli isiklik arhiiv on kõigist Eesti riigipeadest kõige mitmekülgsem – ta on ainus, kes on suutnud riiki juhtida nii okupatsiooni kui ka vabaduse ajal. Tõeline rüütel. Viimase 103 aasta jooksul Eestit juhtinud (sh Alar Karis) 31 inimese personaalseid muuseume riigil ülal pidada ei ole mõistlik, kuid Kardioru riigipeade muuseumis võiks oma koha leida ka EKP I sekretärid Karl Särest kuni Enn-Arno Sillarini, kuus meest (Käbin on ka presiidiumi juhtide hulgas), kellest Vaino Väljasel oli erakordne roll Eesti taasiseseisvumisel.

Rüütelkonna hoone annab Eesti presidendile koha Eesti võimu südames, Toompeal. Ning president ei pea peaministri juurde minekuks kogu linnaliiklust kinni panema või vastupidi. Ta saab teha nii Stenbocki kui riigikokku rohelise jalutuskäigu. Kui president kui institutsioon saab ka eluruumid, mis on ametile kohased (tehkem see Liberty ometi korda!), mõjuks Eesti rohkem tõsiseltvõetava riigina.

Korrastada ei tule mitte ainult presidendi valimist, vaid ka presidendiks olemist ja ametist lahkumist. „Meie põhjamaine riigivalitsemise kultuur ei peaks lähtuma oma juhtide ülekuldamisest, sest me ei ela mõnes idamaises vürstiriigis. Meie ekspresidentide ametihüvede seadus lähtub veidi sellisest pätsilikust riigiisaks olemise kontseptsioonist, mida 21. sajandi riigipea meil pole,“ leidis Priidu Pärna 16. septembri EPL-is. President elagu palgast, mitte riigi dividendest. Nagu iga aus ja tubli kodanik.