JANEK MÄGGI: Esimese saja päevaga on selge, kas Raudsepas on ka ministrimaterjali

* Ükski poliitik ei taha endale juurde ühtegi tõsiselt võetavat konkurenti oma erakonna sees.

* Ajakirjanikud näevad rohelises poliitikaga pealehakkajas kerget saaki.

* Peeter Raudsepa esimesed intervjuud linnapeakandidaadina tema sõnaosavuses kahtlema ei pane.

Poliitikasse tuleb tuua inimesi nii, et mitte keegi ei pane tähele, et ta plaanitakse kapist välja tõugata. Siis on efekt kõige suurem, sest poliitiku kapital on tähelepanu, mis on eeltingimus number üks, et ta võiks olla edukas. Peeter Raudsepal see peaaegu õnnestus, kirjutab Janek Mäggi.

Kirjutasin «peaaegu» seepärast, et Jürgen Ligi kahtlustused Raudsepa tulevikuplaanidest osutusid valitsuse «kirumise» tõttu tõeks. Isegi juhul, kui Raudsepal polnud konjunktuuriinstituudi juhina uuringuid tutvustades ja kommenteerides halli aimugi, et temast saab ilma mandaati võtmata Tallinna linnapea, ei suuda ta oravaid ja Ligi selles mitte kuidagi ega mitte kunagi veenda. Kindlasti oli see plaan!

Kuigi Eestis räägitakse kogu aeg, et meil on poliitikasse vaja uusi nägusid, ei taha ükski poliitik endale juurde ühtegi tõsiselt võetavat konkurenti oma erakonna sees, rääkimata teises erakonnas. Hinnatud majandusanalüütikust ja juhist saab 15 minutiga vihatud poliitik. Kõik tema minevikus öeldu rebitakse konteksti, antakse mõtetele tähendus, mida neil ei pruukinud olla, näidakse tegusid valguses, mis suure tõenäosusega tema mainet kahjustab.

Sellist stiili, et koalitsioonipartnerid jauravad kõigepealt ajalehes ja siis alles helistavad üksteisele, me Raudsepa ajal tõenäoliselt nägema ei hakka.

Reformierakonna Tallinna piirkonna juhi Maris Lauri hinnang, et Peeter Raudsepp on käpik, vaevalt et tõeks osutub. Meeskonnamängija aga küll, sest varasema linnavalitsuse sooloarsti Pärtel-Peeter Pere Lauri erakonnast pani ta juba nurka. Sellist stiili, et koalitsioonipartnerid jauravad kõigepealt ajalehes ja siis alles helistavad üksteisele, me Raudsepa ajal tõenäoliselt nägema ei hakka. Lauri eksib, tema käpikud on koitanud.

Kaarnakarja eesotsas pole alati vastasvõistkonnad, vaid on ka ajakirjanikud, kes näevad rohelises poliitikaga pealehakkajas kerget saaki – paariks nädalaks on kõht täis ja meel hea.

Mõnede Raudsepale esitatud küsimuste mõte oli tema kahvlisse ajamine: «Lubate olla kaks aastat Tallinna linnapea. Aga kui pääsete riigikogusse, kas te lubate, et te ei lähe?» Kuidas saab ta sellele küsimusele niimoodi vastata, et ta oma sõna igal juhul peaks?

Karlssonlik lausung «Kas te olete juba oma hommikuse konjakijoomise lõpetanud?», mille Karlsson esitas preili Sokule, on igale poliitikasse sisenejale kõige tähtsam küsimus – võime vastata sellele nii, et ta ennast sisse ei räägi.

Isamaa korraldatud etendus oli nüganenlik-petersonlik šedööver, sest nimi püsis nädalaid kapis ning Urmas Reinsalu, Eesti poliittrillerite lavastaja nr 1, skooris ja rokkis koos Isamaa Tallinna piirkonna juhi Riina Solmaniga täiega. Iga päev räägiti Isamaast ja võib-olla natukene ka isamaast.

Siiski ei tasu poliitikahuvilistel poliitikasse minekut ja tulekut karta. Edgar Savisaar oli parim näide inimesest, kelle kuue külge ükski soust ega pori ei hakanud. Teenimata needus ei lähe täide, ütleb ka pühakiri.

Julgus olla sina ise, elada avalikku elu nii avalikult kui vaja, isegi kui kõik, mis elus on juhtunud, pole ka endale meeldiv, on väärtuslik võime. Pole mõtet julgeid inimesi süüdistada selles, et nad on elanud elamisväärset elu. Keegi peab linnapea olema, olgu siis vähemalt värvikas ja huvitav inimene, kes ei karda konflikte, kuid suudab neid ka lahendada – mitte mõni ilmetu karjäärihall.

Peeter Raudsepa esimesed intervjuud linnapeakandidaadina tema sõnaosavuses kahtlema ei pane. Presidendiks lubas ta mitte kandideerida, kuid kõigil järgmistel valimistel osaleda küll. Esimese saja päevaga on selge, kas temas on ka ministrimaterjali või muud lennukat. Eesti ajalukku läheb ta aga kindlasti, kui ta Tallinna linnapeaks ära valitakse.