Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Paras neile vereimejatele?!

7.04.2016, Maaleht, Janek Mäggi Selles, et inimene püüab isikliku raha ja varanduse hulka maksimeerida, ei ole midagi eriskummalist. Üleöö maailmakuulsaks saanud Panama advokaadibüroo Mussack Fonseca andmeleke ainult kinnitab teada tõde – mida rohkem on inimesel võimu ja raha (ning sellele ligipääsu), seda rohkem peab ta vaeva nägema varanatukese hoidmise, säilitamise, kasvatamise ja ka varjamisega. Ahnus on seegi, kui püüad näidata end suuremeelsena, kuid oled tegelikult samasugune rott nagu kõik teisedki.

Mustav suhtekorraldus

Aastasadu või -tuhandeid tagasi peideti varandused maa sisse, nüüd kummalistesse piirkondadesse seitsme maa ja mere taga. Järjekordne, kuid mitte üllatav skandaal viis mõttele: kuidas saavad poliitikud teha seadusi, mida nad ise täita ei taha või lihtsalt ei täida? Kui makse maksta ei meeldi, siis võiks ju kõik kodanikud seaduslikult maksudest vabastada kodus? Pole vaja hirmu, et keegi näeb, et oled raha teeninud!

Ettevõtjatest saan aga aru: kui sa seadusi muuta ei suuda, tuleb riigist põgeneda. Eestist ärilistel põhjustel põgenejaid palju vist enam pole, kuid Prantsusmaalt on jalga lasknud tuhanded jõukad inimesed. Ebaõiglaselt ahistavad maksud tapavad igasuguse initsiatiivi ning orjastavad. See, et keegi on võimekam, ei saa olla ainus põhjus, miks ta peab ühiskonnas vohava laiskuse, saamatuse ja käegalöömise kinni maksma. Eriti ajakirjandusest (kus astuvad sageli õilishingedena üles need, kes järgmine kord mingi jamaga vahele jäävad) vastu vaatav avalik hukkamine on muidugi keskaegsete turuplatsidega sarnaselt vaatemänguline, kuid tegelikult võigas just seetõttu, et timukad ei esinda kohtuvõimu, vaid samasuguseid saamahimulisi kaabakaid. Kui midagi lekitatakse selleks, et näidata kedagi halvas valguses või hävitada tema karjäär – kas sellel on mingit vahet terrorismiga nt Süürias, mis lasi õhku ajaloolisi hiigelväärtusi ning lõikas läbi kõrisid? Dark public relations (mustav suhtekorraldus) on tõhus, aga kuri. Kui seda kasutab meeleheitel dissident, on mõistetav ja andestatav. Kuid kui seda kasutatakse infosõjas, kus mõlemad pooled on ühtviisi patused, ei tasu tõtata näilisi ainusüüdlasi kohe tapma. Omakohtule tuleb eelistada kohut.

Jabur ja alandav

Panama leke näitab, et tegelikult ei ole midagi lõpuni turvalist ning elada tasub eriti avalikus elus aktiivsetel inimestel nii, et neilt ei saa midagi välja pressida või nende mainet kahjustada.

Kuid mitte kedagi ei saa sundida elama ka alalise hirmu all, et “äkki ma teen midagi valesti”. Kriminaalkorras süüdi mõistetud Villu Reiljan ei ole presidendi kantseleisse avaliku info põhjal oma teenetemärki tagasi viinud. Kuid kas tema eksimused ja kuriteod, milles kohus ta süüdi mõistis, tühistavad tema heateod, mille eest ta teenetemärgi sai? Ei. Seepärast on see alandav kord jaburamast jabur. Juriidikas kehtib põhimõte, et mitte kedagi ei tohi ühe ja sama asja eest karistada korduvalt. Minu jaoks on võõristav igasugune vaimustumine infoleketest jms, mille eesmärk on tahtlikult kahjustada kellegi mainet, ilma et tal oleks võimalik ennast sisuliselt kaitsta. See on sarnane piinamisega. Isegi kui piinatakse kõige ebameeldivamaid diktaatoreid, ei suuda ma sellest tunda vähematki rõõmu. Sest need, kes teda tegelikult piinavad, on vähemalt samal määral kurjategijad.