Janek Mäggi: kas töö või meelelahutus?

Riigieelarve on nagu isa ja/või ema rahakott, millest oleks alati vaja võtta rohkem, kui seal parasjagu raha on.

Prantsuse ekspresident (1959–1969) Charles de Gaulle küsis: “Kuidas on võimalik juhtida riiki, kus toodetakse 246 sorti juustu?” Täpselt nii keeruline on kokku panna ka kõiki rahuldavat Eesti riigieelarvet. Maitsed on niivõrd erinevad.

Riigieelarvest ei jagu välisel vaatlusel raha õieti millekski – ei palkadeks ega riigikaitseks, ei pensionideks ega sotsiaaltoetusteks. Mõned palgatõusud tule ja mõõgaga vehkimise tulemusena uuel aastal saabuvad, kuid mis on mõnikümmend eurot elukalliduse tõusu kõrval, mida me iga päev kogeme.

Kuidas vähest jagada

Riigieelarve on nagu isa ja/või ema rahakott, millest oleks alati vaja võtta rohkem, kui seal parasjagu raha on. Ei saa ju öelda, et vanemad pingutavad vähe, kuid kunagi ei jagu piisavalt. Ja ei hakkagi jaguma, sest meie ootused kasvavad võimalustest kiiremini.

Teisest küljest on riigieelarve kokkupanek üks lihtsamaid tegevusi, kui lähtuda kainest mõistusest ja matemaatikast. Esmalt tuleb vaadata, kui palju meil raha on ja kui palju on meil seda (nt maksude tõusudega) võimalik juurde saada. Siis tuleb vaadata, mida me sellega igal juhul peame tegema (nt ennast toitma ja kaitsma). Ülejäänu on “meelelahutuseks” – raha, mille osas poliitikud saavad teha nn poliitilisi valikuid.

Me kipume unustama, et kui nt õpetajate või arstide palk tõuseb üle 10% ja nt päästeametnike oma jääb samale tasemele, tähendab see nende jaoks suhtelist palgalangust. Keskmisest erinev tõus on põhjendatud juhul, kui mõni suhe on paigast ära ja see tuleb oma kohale nihutada – teistega võrreldes. Siis ei pruugi ka 100% hüpe olla ebaõiglane.

Veel mõni aasta on meil võimalik nautida Euroopa ühiskatla servas keevat paksemat suppi ja ehitada Eesti olude kohta isegi liiga häid teid ning muud suuremõõtmelist. Kuid juba lähiaastatel hakkab meid piinama ka võimetus investeerida betooni ja asfalti. Ainus lahendus on rohkem teenida. Majanduskasvu eeltingimus on esmaklassiline taristu.

Sõltub eesmärgist

Eestis elab arvukalt inimesi, kellele meeldib vaene olla. Poliitikud kasutavad seda ära ja arutavad, kuidas jagada 5 eurot nii, et 8 inimest saaks igaüks ilma midagi tegemata puhtalt kätte 6 eurot.

Hiina kunagine liider Deng Xiaoping teadis, et rikas on uhke olla ja suutis oma maast teha maailma suurima tootja, mis on vaesusest välja töötanud sadu miljoneid inimesi. Prantsusmaal on praegu küll miinimumpalk 60% riigi mediaanpalgast (mis on maailma kõrgeim), kuid sotsiaalsed pinged on plahvatusohtlikud. Pole suurt vahet, kas me saame 10 eurot toetust juurde või mitte. Suur vahe on, kas saame 100 või 1000 eurot kuus juurde või mitte.

Riigieelarvelistele toetustele elu rajada ei tasu. Kui käed ja jalad otsas, tuleb teha nii palju tööd kui eluks vajalik. Ühe uue juustuga on isegi Prantsusmaal võimalik – olgugi tapvas konkurentsis – rohkem teenida, kui parlamendi ees piima maha kallates. Aga meelt lahutab viimane muidugi rohkem. Kõik sõltub eesmärgist.