Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi: "Eestis pole seagripipaanikat"

380
15.11.09, DELFI, Janek Mäggi: "Eestis pole seagripipaanikat" Kui inimene tahab võimalikult palju milleski teada, siis on ajakirjanduse ülesanne talle seda pakkuda. Selles mõttes on Eesti meedia peaagu alati lugeja huvide eest väljas. Ja see ongi peamine.

  
Suhtekorraldusspets Janek Mäggi tunnistas Delfile, et tema arvates on Eesti riik seni seagrippi käsitleva suhtekorraldusega hakkama saanud ja esialgu pole meil paanikat veel tunda.

Kas Eesti riik on seagripi suhtekorraldamisega hakkama saanud?

Uute probleemide puhul on alati raske öelda, kas reageeritakse alla või üle. Ühest küljest on ju nii, et kui riik teeb vähe, on ta kõiges süüdi ja kui teeb palju, siis alati kellegi huvides. Kui ei tee, on ta inimeste surmades süüdi, kui teeb, siis on see ravimifirmade osav lobi. Tasakaalupunkti on väga raske leida. Eriti kui teema on väga kuum ja igal ühel on oma arvamus. Praegu tundub, et infot on mõistlikus koguses.
Näib, et mujal maailmas on probleemi siiski rohkem teadvustatud. Kas ka meil oleks pidanud riik olema info jagamise mõttes aktiivsem?
Paanikat tekitada on lihtne, seda aga ära hoida keeruline. Keskmine inimene kipub erutama ka asjadest, mis seda ei vääri. Ma arvan, et välismeedia puhul kehtib reegel, et kui midagi teemaks võetakse, siis see muutub oluliseks ja see hakkab elama oma elu.
Avalik infovoog suunab ka poliitilisi protsesse. Kui meedia jaoks on teema, siis hakkavad ka poliitikud seda jahuma ja komisjone moodustama jne. Isegi siis, kui asi ei ole seda väärt. Üldse tundub, et igasugune riiklik propaganda on ebasiiras. Teemad, mis meediat ennast köidavad, on usutavamad. Meil on riiklik propaganda vähem arenenud kui mujal. Seepärast on info olnud võib-olla just adekvaatsem, kuigi teda on olnud võib-olla vähem.

On meil siis seagripipaanika või mitte?

Mina paanikat ei taju. Ikka on haigusi. Ikka sureb inimesi. Eesti sureb aastas ca 15 000 inimest erinevatel põhjustel. Kui me kuulame, et liikluses hukkus 100 inimest, siis kõigist surmadest on see väga väike osa. Gripiga on sama lugu — see ei ole nii eriline, kui seda mõnikord eriti välismeedias serveeritakse. Aga teatud määral on kindlasti nii, et kui meedias on palju juttu, kui ohtlik see on, siis inimesed käituvad ja mõtlevad veidi teisiti. Selles mõttes on mõju muidugi olemas. Väike hirm, kuid mitte paanika.

Kas Eesti ajakirjandus on käitunud vastutustundlikult?

Ajakirjandus peab rääkima kõigest, mis tundub oluline. Ja ta on seda teinud. Tore on lugeda ka vandenõuteooriaid jms. Mitte et ma neisse liiga tõsiselt suhtuks, kuid minu meelest on meedia ülesanne anda tribüün kõigile seisukohtadele ning lugeja on see, kes otsustab, mis tundub talle kõige veenvam. Kui inimene tahab võimalikult palju milleski teada, siis on ajakirjanduse ülesanne talle seda pakkuda. Selles mõttes on Eesti meedia peaagu alati lugeja huvide eest väljas. Ja see ongi peamine.

Usud, et kuskil taustal on ravimifirmade lobi?

Ühest küljest on ravimifirmad süüdi, et meil ei ole piisavalt ravimeid, et ei ole kõigi haiguste (näiteks ka selliste vastu nagu vanadus jms) vastu ravimeid jne. Kuid teisest küljest tundub, et ravimifirmad mõtlevad ise haigusi välja, et me nende tooteid ostaks. Ka haiguste vastu, mida meil tegelikult ei ole või mida kas ei saa või polegi vaja ravida. Tõde on vahepeal — muidugi tahavad ravimifirmad tooteid müüa, kuid paljudel juhtudel sureme me ilma nende toodeteta lihtsalt maha. Seega on parem elada ja see lobi ära kannatada.