Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia, valitsusasutuste ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Rendime valitsusele helikopteri!

Inimeste vastandamine rahvuse alusel on meil pigem reegel kui erand – venkud, tiblad ning isegi põdrad on meil selgelt negatiivse emotsiooniga sõnad, mis laienevad kõigile teise rahvuse esindajatele. Vene keel oli põlastusväärne eelkõige seetõttu, et ta esindas võimu, mis võttis meilt iseolemise ja iseseisvuse. Vene kõrgkultuuri hindas ja nautis pigem vähemus. Põlgusväärsed oli ka inimesed, kes Nõukogude Liidu arvarustes karjääri tegid ning paratamatult venestusid – eriti sõjaväelased, kellest paljud vaatamata oma kangele eesti keelele kaasaegse Eesti kaitseväe tippu tõusid. Sarnaselt Carl Gustaf Emil Mannerheimi ja Johan Laidoneriga, keda koolitas tsaariarmee. Täpselt sama põlgusemotsiooni kannavad paljude Eesti poliitikute sõnavõtud praeguse Euroopa pagulaskriisi lahendamisel. Nad püüavad näidata, kuidas nad seisavad eesti keele ja rahva säilimise eest. Venelaste hirm on muundunud aafriklaste ja araablaste hirmuks. Me ei panegi tähele, kuidas laiendame üksikute kurikaelte teod kogu rahvale. Ükski rahvas ei ole püha iseenesest, nagu ka ükski rahvas ei ole pätt tervikuna. Põlgus on põlastusväärne ka siis, kui põlguseks on põhjust – rääkimata vastupidisest. Kuritegevust toidab töötus, mitte rahvus
Inimesed, kes Eestis on Euroopa pagulaskriisi lahendamisel oluliseks pidanud meie riigi aktiivset rolli, on kommentaariumides kõvasti võtta saanud. Suur osa Eestist ei ole valmis avatult arutama, kas me peaksime pagulasi vastu võtma ning kui palju. Sisutühjad argumendid, et meil pole endalgi tööd ega leiba, ei kanna. Ka meil on märkimisväärselt kriminaale ning neid, kellele töötegemine rõõmu ei paku. Koduseid tööpõlgureid me aga taunima ei kipu. Loomulikult ei ole see valitsuse süü, et Eestist sai Tsaari-Venemaa või Nõukogude Liidu osa. Ega seegi, et maailmas toimuvad järjepidevad demograafilised muutused. Kuid need muutused on paratamatud ning neid ei saa eirata. Muutused rahvastikus ei toimu maailmas mitte ainult sõdade või muu vägivallaga muutunud piiride tõttu (mille tulemusel asus Eestisse elama sadu tuhandeid muulasi), vaid ka täiesti rahumeelsete protsesside, sealhulgas sigimise tagajärjel. Ning kindlasti on selles olulisi plusse, kuid ka märkimisväärseid varjukülgi, mis ei eruta mitte ainult eestlasi, vaid ka näiteks ameeriklasi. Briti majandusajakirja The Economist hiljutine ülevaade USA vanglatest võib vappuma panna ka kirglikumad sisserändajate pooldajad. USAs on 2,3 miljonit vangi, kelle ülalpidamiseks kulub aastas 80 miljardit dollarit ehk ca 10 Eesti riigi eelarvet. Neist 165 000 on tapjad, 160 000 vägistajad. 30% afroameerika meestest satub elu jooksul vanglasse. Neid on vangis väga palju. Vägivaldsus on levinud põhjus. President Richard Nixoni 1973. aastal algatatud sõda narkootikumide vastu (kui tööd ei ole, siis mis sa teed?) on viinud selleni, et USAs elab 5% maailma elanikkonnast, kuid sealsetes vanglates istub 25% kõigist maailma vangidest. Seda on 14 korda rohkem kui 2,5 korda väiksema rahvaarvuga, kuid üherahvuselises Jaapanis. Mida Eesti tegema peaks? Samas on maailmas palju üherahvuselisi riike, kus kuritegevus lokkab, ning on ka vastupidiseid näited nagu Šveits. Riigi edukus sõltub poliitikast, mida valitsus pika aja jooksul ajab. USAs on mustanahaline president ning Eestis on vene rahvusest tipp-poliitikuid. Rahvus ei loe, isegi keeleoskus ei ole peamine. Eelkõige on vaja mõistust. Valitsuse suurim viga on minu meelest helikopterivaate puudumine. Jutt, et meil ei ole raha rohkem kui 100 inimese vastuvõtmiseks, kõlab lamba määgimisena enne veristamist. Rahvale tuleb selgitada ja näidata, millised protsessid maailmas praegu toimuvad. Meie võimalus on trendiga kaasas käia või selle vastu võidelda. Euroopas tähendab trendiga kaasaskäimine Euroopa Liitu kuulumist ning Euroopa võtmist perekonnana, kus osa lapsi saab hästi hakkama (näiteks Saksamaa, kes on ka "päris suur"), aga osa on ka väiksed ja äbarikud nagu Kreeka. Trendi vastu võitlemine ja kaela sirgu ajamine on david-cameronlik rahvahääletus, kas meile on Euroopat vaja (või on Euroopal vaja meid). Euroopal Eestit muidugi ülearu vaja ei ole, selle otsuse tegi Winston Churchill II maailmasõja ajal ära, kui lubas Stalinile, et tollele säilivad piirid, mis tal olid enne Saksamaa kallaletungi. Seega ka Eesti. Meil on vaja Euroopat. Paraku ei saa paljud eestlased siiani aru, et meil on valida kas pagulased idast või pagulased läänest. Idast tuli rohkem kui 300 000, nüüd võiks läänest 1000 või ka 10 000 vastu võtta küll, kui me ei lase neil getostuda. Eesti ei ole valinud neutraalse riigi teed ning on keeruline öelda, kas see ülepea üldse võimalik oleks olnud. Meie poliitiline võit ei ole see, kui me "võitleme" Brüsselist välja 100 afroameeriklase või araablase kojusaatmise, vaid see, kui me suudame olla osa Euroopa Liidu poliitika kujundamisel ning näidata Eesti rahvale, et see ongi meie tee. Euroopasse. Tulevikku.