Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia, valitsusasutuste ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi: Selge mõistus on vaid näljasel?!

495
01.11.10, Õhtuleht, Janek Mäggi: Selge mõistus on vaid näljasel?! Kvaliteetse elu eeldus on turvatunne, kuid põhisisu on rahulolu. Õnn ühesõnaga, mis ei sõltu kohast, kus me elame, vaid sellest, kuidas meie sinna kohta sobime ja kuidas see koht meisse suhtub.

Välismaal käimine on mulle alati meeldinud. Mul on mitu sõpra-tuttavat, kes on välismaale elama kolinud. Kes on välismaalasega abiellunud, kes on töö tõttu läinud. Nad käivad Eestis külas ja mina neil, kuid tagasi nad lähiaastatel ei tule. Ja polegi vaja. Kõik on hästi.

Kuulsin hiljuti Neeme Raua intervjuud Kärt Ulmaniga, kes elab New Yorgis. Küsimuse peale, mis juhul ta oleks nõus Eestisse tagasi tulema, kõlas vastuseks, et Eesti peab selleks tingimused looma – lasteaiakohad jne. Et siis võiks mõelda või nii. Tegelikult on need tingimused ju olemas ja loodud. Kärt ja kõik teised välismaal elavad inimesed on teretulnud, kui nad ainult tahavad. Eesti uks on alati lahti – ja võtmed väljaspool.

Samas ei ole ma päris kindel, et need, kes on läinud välismaale, elavad seal selleks, et piiri taga on tervikuna parem elu – sageli on see parem just sellele konkreetsele inimesele või perekonnale ja tihti vaid piiratud aja jooksul.

Muidugi saan ma aru, miks minu ülikoolikaaslane, kes iirlasele mehele läks ja kellel on nüüd kaks last, Iirimaal elab ja õnnelik on. Kuid vaevalt kõik eestlased, kes on seal kalkuneid kitkumas käinud, on sama õnnelikud kui tema. Ja vaevalt Iirimaal üldiselt on parem elada kui Eestis.

Sajad tuhanded poolakad on Inglismaalt koju tagasi pöördunud. Ja võib-olla just seepärast, et nad polnud need kõige teravamad pliiatsid. Kodu ootab kõiki. Efektiisusele orienteeritud firma (nagu Eesti riik) aga tegelikult mitte. Laiskadele ja saamatutele näidatakse ruttu ust.

Me ei pea kedagi koju meelitama. Ei. Kellele sobib elada Saksamaal, elagu. Kellele Eestis, elagu. Peaasi, et see, mida ta teeb, teda motiveerib ja innustab. Inimese õige koht (töö, elukohariik jne) on seal, kus ta on kõige õnnelikum. Kuid õnn ei alga mitte sellest, mis on väljaspool meid, vaid sellest, mis on meie sees – meist endist.

Talendid juba elavad Eestis

EMT tegi kunagi kampaania, mis pakkus uutele klientidele paremaid tingimusi kui vanadele. Olin väga solvunud ja paljud teised toonased EMT kliendid samuti. Kampaania tingimused muudeti üsna ruttu ära.

Kõige rohkem talente elab ikkagi Eestis. Riigijuhid võiksid rahvast tunnustada aeg-ajalt mitte ainult selle eest, et too nagu kanakari kõik ära kannatab, mida riik temaga teeb, vaid ka selle eest, et tema inimesed on targad ja andekad ning saadavad palju korda.

Talentide otsimine on teatud mõttes tühi töö ja vaimunärimine. Propaganda. Mark Zuckerberg oleks jõudnud Facebookini niikuinii, nagu Bill Gates Microsoftini. See, kelles on see eriline aine, selle ka realiseerib. Jutt, et keegi on rohkem talent kui teine, on samuti kummaline – enamik oleks justkui lorud ja talendid päästavad maailma. See on ohtlik just andekatele inimestele endile, kui neid jumalaks hakatakse pidama – ameeriklased arvavad pärast kaht aastat, et hiljutise superstaari Barack Obama poliitiline kapital on otsakorral. Mõned tulbid inimesed suudavad üksikult võttes vähe – tubli peab olema kogu riik. Kuigi juhtidest sõltub ka üht-teist.

Pereõnne määrab elukvaliteet

Eesti riigijuhid käituvad rahvaga nagu Hiina miljoni töötajaga tehnoloogiafirma Foxconn (mille suurkliendid on IBM, Apple, Microsoft, Sony, Nokia jt) juht Terry Gou, kes ütleb, et näljastel inimestel on eriti selge mõistus.

Eesti riigis läheb liiga palju auru efektiivsuse saavutamisele ja liiga vähe üldise heaolu tõstmisele. Rahvusvahelise äriilma nali, et 20 aasta pärast ongi maailmas vaid kaks firmat – kõik asjad on toodetud Foxconnis ja kõike müüb tänaseks enam kui 5000 kauplusega jaekett Wal-Mart, sobib hästi ka Eestile – omanikud ehk riigiisad on õnnelikud, aga töötajad ehk rahvas mitte eriti. Kaua sa ikka ühiselamus elad ja karjäärivõimalusteta kolmekohalise palganumbriga (Eesti keskmine palk uuest aastast eurodes) perspektiivitult rügad. Eesti soodustab vähemalt sigimist, Hiinas on ka see ebasoovitav tegevus.

Eesti poliitikud on viimased 20 aastat pidanud oluliseks eelkõige välispoliitilisi sihte. Euroopa Liit, NATO, euro. Nüüd võiks keskenduda elukvaliteedile Eestis. Et meil oleks ka euroopalik elukeskkond. Eestis kiputakse kõiges vastanduma – ajud versus asfalt näiteks. Ainuüksi teadmistest siiski ei piisa ja ainult internetis elada ei saa.

Ajude arendamise kõrval tuleb valada ka betooni. Äri tuleb juhtida kasumist lähtuvalt, mistõttu viletsa infrastruktuuriga riikidesse investeeringuid ei tule, töökohti ei teki ja isegi kohalike talentidega ei ole suurt midagi peale hakata.

Äri peab efektiivsust taga ajama, riik aga mitte (või mitte ainult). Riik peab looma oma kodanikele kasvavat heaolu. Perekonnas ei mõelda ju nii, et milleks meile oma kodu, kolime üürikasse, see on efektiivsem. Samas peab ka perekond ots otsaga kokku tulema ja hea, kui jääks ka midagi üle.

Kvaliteetse elu eeldus on turvatunne, kuid põhisisu on rahulolu. Õnn ühesõnaga, mis ei sõltu kohast, kus me elame, vaid sellest, kuidas meie sinna kohta sobime ja kuidas see koht meisse suhtub.